Veeohutus

12. juuli 2015

Kallid lugejad!

Seoses rannahooaja avamisega ning viimasel ajal vees juhtunud õnnetustega, näeme põhjust rääkida veel kord veeohutusest. Pakume lugemiseks intervjuud MTÜ Selts Eesti Vetelpääste juhiga. Gert Teder selgitab kõige sagedamini tekkivaid probleeme rannas ja vees ning juhib tähelepanu veeohutusele.      

OÜ Tervishoiu Akadeemia koos Eesti Vetelpääste Seltsiga soovivad teile ilusat ja OHUTUD suve!

veeohutus2

Vastab MTÜ Selts Eesti Vetelpääste juht Gert Teder

Kuidas üldiselt seis on: kas inimeste käitumine veekogude ääres on aja jooksul paranenud või on seis ikka püsivalt ühesugune? Inimeste käitumine on kindlasti muutunud viimastel aastatel ohuteadlikumaks. See tuleb ilmselt jõulisest ennetustegevusest ja ohutusalaste kampaaniate läbi viimisest.

Millised on vetelpäästjate hinnangul peamised murekohad, milliseid ohutusnõudeid inimesed kõige vähem täidavad ja mis kõige rohkem peavalu põhjustab? Rannas võiks tähelepanu juhtida järgmistele probleemile:

  • klaastaara kasutamine rannas – selle purunemisel tekivad liiva sisse klaasikillud, mis võivad inimesi vigastada;
  • järelvalveta lapsed – täiskasvanud unustavad lapsi valvata ja need lähevad rahvamassis kaduma. Halvemal juhul võib selline järelvalveta laps minna omapäi ka vette ja uppuda;
  • koerad rannas – inimesed kipuvad avalikesse supelrandadesse kaasa võtma oma koeri, mis on aga keelatud;
  • ujutakse välja suplusakvatooriumi piiridest;
  • ei kaitsta oma pead otsese päikesekiirguse eest ja saadakse peavalu.

Kas inimesed kipuvad oma oskusi vees toime tulla sageli üle hindama?

Valvega avalikus rannas ei lase vetelpääste sellel juhtuda. Küll aga muudes veekogudes tuleb seda ette. Seda võiks defineerida ka vastupidises suunas. Pigem alahinnatakse loodust (veekogu), kui ülehinnatakse oma oskuseid.

Mida tahaks inimestele kõige rohkem enne rannahooaja algust südamele panna? Ujuma tasuks minna ikkagi selleks ettenähtud ja ettevalmistatud supelranda. Seal on olemas ohutust tagavad reeglid ning veekogu põhi on kontrollitud. Parim oleks muidugi avalik supelrand, sest seal on lisaks ka vetelpääste valve ja esmaabi punkt.

Ära jäta lapsi sõltumata vanusest järelevalveta – peaks olema seletamatagi arusaadav, aga igaks juhuks kordaks ikkagi üle: millised ohud siin peituvad? Kas teie praktikas on sagedased ka näiteks sellised juhud, kus vanemad võtavad silmad kinni päikest ja lapsed jõuavad selle ajaga juba omapäi vette? Kas säärast päevitamist tasuks vältida? Alustades vastamist viimasest küsimusest, siis jah, sellist rannas olekut tuleb vältida. Lapsevanemad kaotavad väga sageli oma lastega silmside ja siis tekib suur hirm mõlemil, nii lapsel kui ka vanemal. Suurtes randades on see vetelpäästjatele kahjuks igapäevane problem, leidmaks kadunud lapsi või siis nende vanemaid.

Ära mine kunagi ujuma üksinda, kui lähed vette ütle seda oma kaaslasele – kas nn oma inimesel tasuks rannas olles alati silm peal hoida, kui tead, et sõber või pereliige on vees? Saan aru, et selliseid olukordi, et lähen korraks üksi inimtühja metsajärve ujuma, tuleks täielikult vältida? Alati on hea kedagi seltskonnast informeerida oma vette minekust. See välistab olukorra, kus seltskonnas avastatakse, et keegi on puudu. Siis ei teata kas ta on läinud ujuma (ehk äkki uppunud) või kusagile mujale. Ka selliseid juhuseid esineb sageli rannas, kus tullakse kurtma, et seltskonnast on keegi kadunud.

Ära uju joobes olles (nii alko- kui ka narkojoobes) – võiks jälle üle korrata: millised ohud siin peituvad? Kuidas mõjutab alko- ja narkojoove inimeste toimetulekut vees? Joobes oleku puhul saab saatuslikuks joobest tulenev koordinatsioonihäire. Ujudes on vajalik liigutuste ja hingamise vaheline rütm. Joobes inimesel on see häiritud ja võib tekkida olukord, kus hingatakse nö õhku veega pooleks. Selline asi on organismile ootamatu ja kaitsmaks kopsusid sinna tungiva vee eest, sulgub hingetoru peal olev häälepilu ehk tekib spasm ja inimene ei saa enam hingata. See tekitab paanika ja inimene ei ole võimeline sellises seisundis sellest spasmist välja tulema. Lämbutakse vee pindmistes kihtides ja vajutakse veekogu põhja. Sellise uppumise korral uppunu kopsudes vett ei ole.

Ära uju ülekuumenenult (termošokk) – mida see täpsemalt tähendab? Kas näiteks päikese käes kuumaks aetud kehaga ei tohiks ujuma minna, st toimida nii nagu väga sageli tehakse, et kõigepealt doos päikest ja siis, kui olemine juba liiga palavaks läheb, kastetakse end vette? See punkt puudutab eelkõige neid, kelle on tervislikke probleeme (N. südamega, vererõhuga jne.). Liiga suur ja äkiline välistemperatuuri muutus võib esile kutsuda tervisliku seisundi järsu halvenemise. Tervel inimesel ei tohiks see probleeme tekitada.

Ära uju täis kõhuga – miks, kuidas see ujumisoskust mõjutab? See ei mõjutagi ujumisoskust. Küsimus on hoopis lihaskrambi tekkes. Täis kõhu puhul koguneb veri seedeelundkonda osalema toidu seedimisse. Selliselt jääb seda väheks lihastes, mis omakorda tähendab seda, et sinna ei jõua piisavalt hapnikku ja toitaineid. Nii tekibki lihaskramp. Veekeskkonnas võib see aga tekitada eluohtliku olukorra, sest krambiga toimetulek on seal ääretult keeruline. Parim lahendus on veest välja tulek.

Ära hüppa vaid mine vette – millised on siin peamised ohud? Oht on hüpata kas vastu põhja või vastu vee all olevat eset. Selliselt võib vigastada lülisammast, mille tagajärjel võib jääda halvatuks või ka surma saada.

Uju piki kallast või kalda poole ja sellisel sügavusel, et jalad ulatuvad põhja – millised ohud peituvad selles, kui ujuda kaldast eemale ja kohas, kus vesi on üle pea? Kui peaks tekkima väsimus või lihaskramp, siis inimene ei suuda enam ujuda. Elupäästvaks osutubki siin ujumiseks valitud vee sügavus. Kui jalad ulatuvad põhja, siis ei ole probleemi.

Tundes külma tule viivitamatult veest välja – paneksin need kaks punkti üheks ja küsiksin, mis juhtub, kui neid märke eirata? Mõlemad võivad lõppeda uppumisega. Inimese keha jahtub vees väga kiiresti, see viib liigutuste aeglustumiseni ja uppumiseni. Külm vesi võib tekitada ka lihaskrampe, kuna külma tõttu on veresooned kokku tõmbunud ja verevarustus puudulik. Väsimusega on lihtsam, kui enam ujuda ei jõua, siis tuleb tulla veest välja.

Ära mängi kunagi uppumist-  vetelpääste reageerib igale häirele. Tegemist on elupäästva tegevusega ja igasugune naljatamine sellega külvab ainult paanikat rannas olijate seas.

Ära võistle hinge kinnipidamises ja vee all ujumisesajus tekkiv hapnikunälg võib viia joobe sarnase seisundini, mis omakorda võib tekitada tahtmatu hingamise vee all. Tulemuseks on uppumine.

Ära suru ega tõmba kedagi vee alla – saan aru, et igasugust vees lollitamist tuleks vältida? Sama tulemus, mis joobes ujumisel. See, kes ootamatult vee alla surutakse võib hingata sisse vett. Tulemuseks kaitsereaktsioonina tekkiv spasm ja lämbumine. veeohutus4    

Kasutatud pildimaterjal: healthshack.wordpress.com, www.shannonside.ie

Leave a Comment