Rubriik: Tervishoiu Akadeemia

19. apr. 2014

Kõrgvererõhktõbi on kurikaval

Praegu on arenenud ühiskonna üks suurimaid terviseprobleeme kõrgevererõhktõbi. Kõik prognoosid ütlevad, et ka tulevikus esineb südame ja veresoonkonna haigusi järjest enam. Mis seda põhjustab? Kui palju saab inimene ise riskide vähendamisele kaasa aidata?

Kõrge vererõhk tekib enamasti siis, kui veresooned on pinges ja seetõttu tihenenud. Sellisel juhul peab süda nägema palju vaeva, et suruda verd läbi kitsenenud veresoonte ja varustada meie keha vajaliku hapnikutasemega. Kõrgenenuks peetakse vererõhku, mis mitmekordsel mõõtmistel ületab piiri – ülemine 140 mmHg või rohkem ja alumine vererõhk üle 90 mmHg. Normaalseks vererõhuks hinnatakse näitu:  ülemine 120–129 mmHg ja alumine 80–84 mmHg. Ka veidigi kõrgemal püsiv vererõhk võib terviseriske suurendada.

Kõrge vererõhk on salalik

Kõrge vererõhk ei põhjusta alguses enamasti mingeid erilisi kaebusi. Inimene ei pruugi ise teadagi, et tema vererõhk on kõrge. Just seetõttu on seda seisundit nimetatud ka „vaikseks tapjaks“. Sümptomid avalduvad alles siis, kui haigus põhjustab juba tõsisemaid probleeme või suisa tüsistusi. Inimene võib täheldada nägemise halvenemist, halba enesetunnet ning peavalu, töövõime langust, südamekloppimist ja unetust. Tähtis on teada, et kõrgvererõhktõbi on süvenev haigus ja aja jooksul võivad sümptomid muutuda. Kui kõrge vererõhk püsib kaua, siis võivad elundite kahjustused muutuda pöördumatuks. Just seetõttu, et kõrge vererõhk ei anna algul endast mingit märki, on tähtis lasta aeg-ajalt oma vererõhu näitu kontrollida.

Põhjused – eluviis ja geenid

Kõrgevererõhktõbi on tihti pärilik. Seega, kui suguvõsas on esinenud kõrget vererõhku ja südame-veresoonkonnahaigusi, tuleks olla tervise suhtes eriti tähelepanelik. Isegi päriliku eelsoodumusega inimestel siiski võimalik riske ise kahandada, sest kõrge vererõhu tekkimist soodustavad peale pärilikkuse ka paljud muud tegurid – liigne kehakaal, suur vaimne pinge, vähe füüsilist aktiivsust, alkoholi kuritarvitamine, suitsetamine ja halvad toitumisharjumused. Väga suureks ohuks peetakse ka liigset soola tarbimist. Veidi harvem võivad kõrget vererõhku põhjustada teised haigused: hormonaalsed häired, neeruhaigused jm.

Kõrge vererõhu tõsised ohud

Kui vererõhk on kogu aeg püsivalt kõrge, siis on see suur koormus südamele ning veresoontele, mis omakorda suurendab riske haigestuda südamepuudulikkusesse või südame isheemiatõppe (südame verevarustuse probleemid). Kannatusi võivad tekitada ka silmapõhjade muutused ning nägemise halvenemine. Raskematel juhtudel on oht südameinfarkti, ajuinsuldi või neerupuudulikkuse tekkeks. Südame ja veresoonkonna haigused põhjustavad Euroopas igal aastal pea 42 protsenti surmadest.

Tervislikule eluviisile lüüakse käega

Iseenesestmõistetavalt on tähtis elada tervislikult – mitte suitsetada, piirata alkoholi tarbimist (veel parem: üldse mitte tarvitada), hoida ennast vormis ja aktiivsena, süüa palju puu- ja juurvilju, vältida liigset soola ja hoiduda stressist. Kõik teavad, et selline eluviis on südame ja kogu organismi hea tervise hoidmisel väga oluline. Paraku näitab südame-veresoonkonnahaiguste statistika ikkagi tõusutendentsi. Põhjus on ilmselge: inimeste elustiil ei ole vaatamata ohtudele tervislik. Juba praegu on ligi kolmandik Eesti inimestest rasvunud (kehamassiindeksiga 30 ning rohkem) ja kardetavasti võib tulevikus ülekaaluliste inimeste hulk kasvada. Ka stressi ja vaimse pinge maandamisega tegeletakse vähe.

Isegi kui riskifaktoreid on vähe või üldse mitte, peaks täiskasvanud inimene laskma oma vererõhku mõõta vähemalt kord aastas.

Ravi

Kõrge vererõhu täielikuks raviks vahendeid ei ole, kuid korrektne ja õigeaegne ravi aitab vähendada tõsiseid ohtusid ning aeglustada haiguse süvenemist. Enne ravimite kasutamist tuleks vererõhu normaliseerimiseks katsetada juba mainitud tervisliku eluviisi režiimi: soola piiramist, tervislikku toitumist ning kehakaalu normaliseerimist, stressitaseme langetamist, kehalise aktiivsuse mõõdukat tõstmist, suitsetamisest ja alkoholist loobumist.

Ravimite abi kõrge vererõhu korral kasutatakse siis, kui ülemine rõhk on suurem kui 160 mmHg ja alumine rõhk suurem kui 95 mmHg. Kuni 65-aastastel peab alati eesmärgiks seadma vererõhu langetamist normini, vanematel inimestel võib vererõhk püsida veidi kõrgem ka ravimise ajal.

Vererõhuravimid aitavad rõhku alandada ja igale inimesele valitakse sobiv ravim või mitme ravimi kombinatsioon tuginedes inimese eripäradele, kõrgvererõhktõve iseloomule ja kaasuvatele haigustele. Ravi alguses tuleb mõnikord ravimeid vahetada, et leida inimesele kõige õigem ja sobivam. Ravimite doose määrab ja kasutamist juhendab ainult arst! Iseseisev tegutsemine annuste muutmise või ravimite lõpetamise näol võib kaasa tuua ohtlikke tüsistusi.

Kõrge vererõhu meditsiiniline ravi on üldjuhul eluaegne. Kui õige ravim on leitud ja toimib hästi, on siiski väga oluline järgida samal ajal ka tervisliku eluviisi reegleid. Inimese enda osa oma tervise hoidmisel on kõige tähtsam.

Kasutatud allikad: Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat, www.arst.ee, www.inimene.ee, www.haigekassa.ee, WHO teabeleht: Kõrge vererõhk

Pildi kasutatud materjal: www.mees.eu

 

6. apr. 2014

Ärevushäire – uus moehaigus või tõsine tervisehäda?

 paanika1

Elutempo kasvades kasutavad ja väärtustavad inimesed üha enam aju ratsionaliseerimise võimet. Emotsioonid pole aga kuhugi kadunud ja need leiavad väljapääsu keha kaudu, kui seda vähegi võimaldatakse. Seda võib märgata näiteks laste peal, kes hakkavad pinge korral värisema. Ärevus on normaalne reaktsioon stressile. See aitab Teil lahendada pingelisi olukordi kontoris, õppida raskemaks eksamiks, või säilitada keskendumisvõimet tähtsa kõne ajal. Üldiselt, see aitab toime tulla.

 

Mis on tekkepõhjused?

 

Ärevushäireid on erinevaid, kuid neid kõiki ühendab sarnane tekke- ja säilimismehhanism. Ärevushäirete kontekstis tekib hirm olukorras, kus reaalne oht puudub. Põhjuseid ärevushäireks on mitmeid, kuid üldiselt võib jaotada kolme gruppi:

  • sotsiaalse keskkonna mõju ehk      inimestevahelise suhete mõju
  • füüsilise keskkonna mõju ehk      elukogemuste tähendus ja intensiivsus
  • individuaalne      neurohormonaalne sattumus ehk individuaalne haavatavus

Inimesed üldiselt usuvad oma irratsionaalseid mõtteid ka siis, kui neid on korduvalt veendud vastupidises ja kardetud katastroofi pole juhtunud. Väga sageli on ühel patsiendil mitu ärevushäiret korraga. Vaatamata ühisele aluspõhjale on iga ärevushäire puhul võimalik hinnata spetsiifilisi irratsionaalseid mõtteid, samuti sellest tingitud vältimiskäitumist.

Hirmu tunnevad kõik inimesed elu jooksul. Tavaliselt tekib see mõõdukana olukordades, mida kõigil aeg-ajalt ette tuleb: uudsed situatsioonid, avalikud esinemised jne. Esmalt hindame olukorra enda jaoks hirmutavaks ja selle tagajärjel tekibki hirm, millega käivad alati kaasas kindlad kehalised sümptomid: süda klopib, peopesad ja kaenlaalused lähevad niiskeks, hingamisrütm muutub, tekib pingetunne kehas. Enamik inimesi teavad neid sümptoome ning annavad endale aru, et tegemist on hirmu väljendumisega. Paanikahäire korral tõlgendab isik neidsamu tavalisi hirmu kehalisi väljendusi kui märke, et kohe-kohe hakkab juhtuma midagi kohutavat ja hirmsat. Kui kehalistele sümptomitele süstemaatiliselt ja paljudes olukordades omistada katastroofilist tähendust, siis saab selle kehalise sümptomi tekkimine hirmu edasise kasvamise põhjuseks.

Ärevusel on mitmed põhjused ja sellega kaasnevad häired

 

Ärevuse psüühilised sümptomid:

  • rahutus, võimetus lõõgastuda
  • pingetunne
  • kergesti ehmumine tühistel      põhjustel
  • muretsemise või ärevuse      tõttu esinevad keskendumise raskused või
  • pea läheb mõtetest tühjaks
  • kõrgenenud erutuvus ja      ärrituvus
  • hirm kaotada kontroll enese      üle või “minna hulluks” või “peast segi”
  • surmahirm
  • tunne, et välised objektid      on ebareaalsed või “eemalolekutunne”, tunne just kui ma ei oleks      reaalselt siin

Ärevuse somaatilised sümptomid:

  • südame kloppimine
  • higistamine
  • värisemine, vappumine
  • suukuivus
  • hingamisraskused      (lämbumistunne, õhupuudusetunne)
  • valud või ebamugavustunne      rindkeres
  • iiveldustunne või ebameeldiv      tunne kõhus
  • lihaspinge ja lihaspingega      seotud valud
  • kuumad ja külmad hood
  • tuimusetunne või surinad
  • pearingluse-,      ebakindlusetunne
  • tükitunne kurgus,      neelamisraskused

Muude füsioloogiliste funktsioonide häired:

  • uinumisraskused
  • seksuaaldüsfunktsioonid

Ja kui miski hinnatakse väga hirmsaks, on ka arusaadav, et seda püütakse kõigest väest vältida ning kardetud ärevussümptomite ilmnedes kasutatakse erinevaid abivahendeid – otsitakse aktiivset tegevust, minnakse värske õhu kätte, võetakse rahusteid. Kuid mida enam ärevuse tekkimist välditakse ja selle normaalset kulgu abivahenditega katkestatakse, seda enam paanikahäire süveneb ja säilib.

Liigne muretsemine mõjub tervisele negatiivselt

Muremõtted tekitavad kehalist pinget. Pikaajaline lihaspinge võib omakorda põhjustada peavalusid, seljavalusid. Sagedane kaasnev probleem on unehäired, mis omakorda kurnab organismi. Kogu keha on pidevas valmisolekus millekski, mis kohe-kohe peaks juhtuma. Pingesoleku kaasnähud võivad olla ka pearinglus, südamekloppimine, ebamugavustunne kõhus, seedehäired. Pideva muretsemise sagedaseks kaaslaseks on depressioon. Lisaks püsivale ärevusele muutub inimene kurvaks ja lootusetuks.

Tegelikult on hirm ja ärevus on täiesti normaalsed tunded ning kõik inimesed on aeg-ajalt ärevad. Ärevus tekib alati oma kindlal põhjusel: reaalne oht, irratsionaalsed mõtted ohtlikkuse kohta. Me ei pea oma ärevust kontrollima, sest mida enam me püüame seda teha, seda enam ärevus kasvab. Ärevust tuleks aktsepteerida ja sellega kokku puutuda, sest siis mõistame, et ärevus pole ohtlik ja ta läheb ise üle.

Ärevushäire on ravitav

Adekvaatse ja õigeaegse raviga on võimalik ärevushäiretest paraneda. Parim võimalus ärevushäirete õigeaegseks äratundmiseks ning ravi alustamiseks on perearstil, kuid edasist ravi, eriti tüsistunud juhtumitel, on otstarbekas korraldada koos psühholoogi ja psühhiaatriga. Adekvaatne ravi tähendab kombineeritud nii medikamentoosset kui psühhoterapeutilist ravi koos vajaliku rehabilitatsiooniga. Kergete ja mõõdukate ärevushäirete korral on esimene ravivalik tõenduspõhine psühhoteraapia. Iga ärevushäire raviks on olemas efektiivsed psühhoteraapiameetodid – peamiselt on need kognitiivsed, käitumuslikud ja metakognitiivsed tehnikad. Ärevushäired alluvad psühhoterapeutilisele ravile suhteliselt hästi.

Teraapia eesmärk on vähendada ülemäärast hirmu ja parandada seeläbi üldist eluga toimetulekut selleks, et inimene saaks elada rahulikult ja õnnelikku elu.

Stressijuhtimine kui eneseabi võimalus

  • Kõrvaldage stressifaktorid!
  • Konsulteerige julgelt      perearstiga, psühholoogi või psühhiaatriga.
  • Kui on arsti poolt      väljakirjutatud rahustavad tilgad, siis võib esmaabiks tarvitada Valocordin-diazepami      tilku, 10-15 hoo puhul. NB! Tilgad teevad uniseks!
  • Kasutada võib ka rahustavaid      taimseid toidulisandeid.
  • Juhul kui peale      esmaabivõtteid südamepekslemine jätkub, helistage 112.

Pereliikmed võivad mängida olulist rolli inimese ravis, pakkudes tuge. Õppida, kuidas juhtida stressi aitab jääda rahulikumaks. Uuringud näitavad, et värskes õhus viibimine ja aeroobne treening (sörkimine, jalgrattasõit, ja ujumine) on rahustava toimega. Kofeiin, uimastid ja mõned ravimid võivad negatiivselt mõjutada tervisele.

Mitte miski ei vaeva rohkem, kui meie enda mõtted.

Mitte miski ei piira rohkem, kui meie enda hirmud.

Mitte miski ei kontrolli rohkem, kui meie enda uskumused.

Mõelge positiivselt!

 

 

Kasutatud allikad

Wittchen H.U., Hoyer J. (2001). Generalized anxiety disorder: nature and course. Journal of  Clinical Psychiatry, 62(S11):15-19.

Šlik J. (2002). Ärevushäired. Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinik. Avaldatud ka Eesti Arst, 81(10): 645-654. http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ps-ravi/ANX/anxiety.htm

https://www.arst.ee/et/Uudised-ja-artiklid/Kuu-teemad/36539/arevushaire-%E2%80%93-kas-moodsa-elu-haigus

Ärevus-, stressiga seotud, dissotsiatiived ja somatoformsed häired

http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/40arevushaired.htm

Piltide kasutatud allikas: MedicalBox

29. märts 2014

Südamelihase infarkt

infarkt2

Haiguse olemus

Süda on lihaseline elund. Südamelihast varustavad verega peenikesed veresooned – pärgarterid. Infarkt tekib, kui vereringe ühes pärgarteris katkeb täielikult arteri sulguse tõttu. Arteri lõpliku sulguse põhjustab verehüüve ehk tromb, mis tekib arteri kahjustatud seina külge.

Mis on riskifaktorid?

  • Suitsetamine
  • Kõrge vererõhk
  • Kõrge kolesterooli tase veres
  • Ülekaalulisus
  • Ebatervislik toitumine
  • Vähene füüsiline aktiivsus
  • Kõrge veresuhkur, diabeet

Paljudel inimestel tekivad nn. infarktieelseid sümptomid päevi või isegi nädalaid enne infarkti. Nendeks sümptomiteks on tavaliselt valud südame piirkonnas, hingeldus ning väsimus. Ägedas faasis olenevad aga infarkti ilmingud sellest, kui suur ning millises südame piirkonnas kahjustus on, samuti sellest, milline oli eelnev südame seisund.

Infarkt võib erinevatel inimestel olla väga erineva raskusega

Algus võib kulgeda ka ilma eelnevate sümptoomideta. Sageli, eriti noores eas patsient ei seosta raske seisundi teket südamehaigustega, mis võib tingida nii hospitaliseerimise kui ravi hilinemise. Meestel on südameinfarkt tunduvalt sagedasem kui naistel.

Olulisem tunnus on stenokardiline valu ehk ahistav valu annab tunda rindkere keskel või vasakul rindkeres. Sageli kiirgub valu vasakusse kätte. Infarkti korral on valu tugev ja ei möödu 10-15 minuti jooksul, põhjustades sageli „surmahirmu”. Algava südameinfarktiga inimene võib kaotada teadvuse.

 

Teadvusel inimene on rahutu, kahvatu, higistav, nahk jahe (verevarustuse häirumisest). Esineda võib vererõhu langust (kujunemas on šokk), õhupuudustunne, hingeldus,          iiveldus, oksendamine. Sagedane on ka südame vahelöökide ja rütmihäirete esinemine, mis on tihti ka surma põhjuseks.

 

 

Infarkt on ravitav haigus

Südamelihase pöördumatu kahjustus tekib esimeste tundide jooksul peale pärgarteri sulguse tekkimist. Mida kauem viivitatakse haiglasse pöördumisega, seda tõsisem on südamelihase kahjustus ning seda raskem on paranemisperiood. Tänapäevaste ravimeetoditega on infarkt ravitav haigus.

Aeg on eduka paranemise faktor

Südamelihase infarkt vajab kohest, kiiret haiglaravi. Haiglasse peaks jõudma võimalikult vara peale valu algust! Mida kiiremini jõuate haiglasse, seda paremad on võimalused edukaks paranemiseks. Südamelihase infarkti ravi võib jagada kahte järku: ravi haiglas ja peale haiglat kodus.

Esmaabi

  • Kui rinnus tekkinud valu järele ei anna, siis peab kiirabi kutsuma (112).
  • Haige ei tohi toas ringi käia, tuleb heita pikali.
  • NB! Kui on käepärast – võtta sisse ka üks tablett aspiriini, mis takistab trombi moodustumist pärgarteris.
  • NB! Kiire ravi alustamine südamelihase infarkti korral aitab oluliselt vähendada südamelihase kahjustust.
  • Haige, kelle seisund pole väga raske, võib ka ise haiglasse viia, kuid ainult mugavalt lamavana.
  • Kannatanu ei tohiks sõidu ajal ennast pingutada

Õpetus koduseks enesehoolduseks

Haiglast koju minnes saate kaasa retsepte ravimitele, mida peate hakkama kodus regulaarselt tarvitama. Koduse ravi eesmärgiks on eelkõige hoida ära uue südameinfarkti tekkimine. Seetõttu tuleb neid ravimeid tarvitada pika aja vältel, mõnesid kogu elu.

Tundke ravimeid, mida tarvitate!

Suhtuge Teile välja kirjutatud ravimite võtmisesse täie vastutustundega. Ravi eesmärgiks on hoida ära korduva südamelihase infarkti tekkimine.

Tundke:

  • ravimite nimetusi;
  • ravimi toime ka kõrvaltoimed;
  • kui sageli ja millal tuleb ravimit võtta.

Füüsiline aktiivsus peale südamelihase infarkti

Lubatud füüsilise koormuse täpsustab raviarst ja see sõltub peamiselt südameinfakti raskusest.

Esimene paranemisfaas peale südameinfarkti kestab umbes 8 nädalat. Esimestel nädalatel kodus on üldine väsimus loomulik! See on tingitud südamelihase kahjustusest ja pikemast voodirežiimist haiglaravi ajal. Esimestel nädalatel tuleb anda endale aega kosumiseks ja vältida ülemääraseid pingutusi.

Meeleolu peale südamelihase infarkti

Umbes veerand infarktihaigetest tunneb haiguse järgselt masendust, hirmu, ebakindlust. Need on tavapärased reaktsioonid – ärge laske end meeleolu langusest rivist välja viia. Meeleolu paraneb järk-järgult koos tervise taastumisega. Ärge kaotage julgust! Puhake end korralikult välja–täisväärtuslik öine uni on väga tähtis. Halb uni teeb Teid väsinuks ja kergesti ärrituvaks kogu järgnevaks päevaks.

Ühinege võimalusel infarktihaigete taastusravi programmiga. Osaledes spetsialistide juhendatud programmis saate teadmisi oma haiguse kohta, õpite oma füüsilist koormust ise reguleerima ning kindlasti paraneb ka Teie meeleolu!

 

 

Mida saab teha, et vältida südameinfarkti kordumist?

  • Ärge suitsetage!
  • Kontrollige ning vajadusel ravige oma vererõhku!
  • Kui esineb suhkruhaigus, tuleb ravida end korrektselt ning kontrollida pidevalt veresuhkru taset!
  • Sööge tervislikult, ärge liialdage loomsete rasvadega!
  • Kontrollige oma vere kolesteroolisisaldust ning vajadusel alandage seda ravimitega!
  • Olge füüsiliselt aktiivne!
  • Vältige liigse kehakaalu tekkimist!
  • Informeerige alati arsti, kui tervis halveneb!
  • Muutke oma elustiil tervislikumaks, arvestage südameinfarkti tekkimise riskifaktoritega ja nende vähendamise võimalustega;
  • Võtke regulaarselt arsti poolt välja kirjutatud ravimeid,;
  • Külastage regulaarselt arsti (perearsti, kardioloogi).

Teie enda võimuses on palju, ülitähtis on positiivne suhtumine ja usk paranemisesse!

 

 

 

Kasutatud allikad

 

Euroopa Kardioloogide Seltsi juhendmaterjal, tunnustanud ja kohandanud Eesti Kardioloogide Selts ja Eesti Laborimeditsiini Ühing. (2013). Müokardiinfarkti kolmas universaalne definitsioon. Eesti Arst, 92(4):231–235

http://www.kliinikum.ee/attachments/104_sydamelihase_infarkt.htm

https://www.nhlbi.nih.gov/health/health-topics/topics/heartattack/

 

Piltide kasutatud allikas: MedicalBox

 

23. märts 2014

 

Mida teha, et kõhugripp ei halvaks kogu pere?

 

Kuna kõhuviirused levivad väga kiiresti ja on eriti nakkavad, levides suurtes kollektiivides kulutulena, võib kergesti juhtuda, et kõhugrippi nakatuvad korraga nii lapsed kui vanemad.

 

Nii juhtus Katil (perekonnanimi toimetajale teada), kelle kaksikutest lapsed olid just saanud aastaseks, kui kõhuviiruste sümptomid neile omase äkilisusega algasid. „Kõigepealt oli ühel lastest rängad okendus-ja kõhulahtisushood, siis läks see edasi teisele beebile,“ meenutab pereema juhtunut. Tema jaoks oli äärmiselt raske vaadata nii väikesi lapsi nõnda kannatamas, sest äge oksendamine ja kõhulahtisus on väga kurnavad.

 

Ägedad soolenakkused on laialt levinud kogu maailmas. Esialgu kahtlustas Kati toidumürgitust, millel on viirusega samalaadsed sümptomid – oksendamine, iiveldus, palavik ning kõhulahtisus. Kuna sel hetkel polnud teisel lapsel sümptomeid, siis toidumürgituse ema välistas. „Toidumürgituse korral oleksid sümptomid olnud ju ka teisel lapsel ja isegi meil mehega, sest sööme kõik sama sööki,“ ütleb ta.

 

Seejärel hakkas Kati kahtlustama düsenteeriat ehk shigelloosi, rahva keeles tuntud kui verine kõhutõbi, kuid sellele haigusele mõtlemine tekitas tõelist hirmu. „See on ju tunduvalt raskem haigus, sest lisaks kõhulahtisusele, palavikule ja kõhuvalule võib düsenteeria kaasa tuua ka muid vaevusi organismis. Lisaks on düsenteeria bakterid palju vastupidavamad ning mõjuvad eriti laastavalt just väikelastele,“ teab ta.

 

Kui nakatunud olid juba mõlemad lapsed, said vanemad aru, et neil on kõhugripp, mille levik talviti sageneb. Kuigi üldiselt möödub kõhuviirus paari päevaga, on need päevad sageli väga rasked. Väikelastel, beebidel ning nõrgema immuunsusega kroonilistel haigetel võib kõhuviirus kesta kauemgi, tekitates organismis suuremat „pahandust“. „Meil oksendasid lapsed isegi magades, mis tekitas hirmu, et nad võivad lämbuda,“ meenutab Kati õudusega. Selleks ajaks olid ka mõlemad lapsevanemad samade sümptomite küüsis, mistõttu laastas kõhuviirus kogu perekonna.

 

Ohtlikuks võib osutuda vedelikukaotus

 

Ägeda soolenakkuse kõige suurem oht on ränk vedelikukaotus, mille tõttu tuleb vedelikutarbimist hoolega jälgida. Kuna väikelastel tekib vedelikupuudus palju kiiremini, siis jälgis Kati oma lapsi hoolega. „Küsisin neilt pidevalt, kas nad tahaksid juua; jälgisin, et pulss ei läheks liiga kiireks; pöörasin rõhku ka uriinierituse kogusele ning sellele, kas nuttes tuleb pisaraid,“ loetleb Kati sümptomeid, mis viitavad vedelikukaotusele. „Vaatasin lastele suhu – kas keel on kuiv? Või siiski roosa, ilma katuta?“

 

Kuna puhta vee, limonaadide või energiajookide joomine ei ole organismi vedelikutaseme taastamisel kõige paremad valikud, siis nad jõid terve perega mineraalvett või mahla, kuhu lisasid teelusikatäie suhkrut ning noaotsatäis soola, et aidata organismil taastada kaotatud elektrolüüdid.

 

Nad võtsid ruttu ühendust ka perearstiga, kuid ikkagi pidid lastega haiglaravile minema. „Kõige hullem oli see, et vaatamata pingutustele keeldus üks laps joogist ning eelnimetatud vedelikupuuduse sümptomid tekkisid kiiresti. Õnneks saime haiglast ruttu abi ning tilgutite abil taastus lapse hea enesetunne,“ räägib Kati oma kogemusest ning ütleb, et haiglaravi ei maksa karta.

 

Viirusi on raske ennetada

 

Kuna kõhuviirused on niivõrd nakkavad, siis levivad need kiiresti. „Ma teadsin, et viirusi kantakse edasi käte ja õhuga, aga kui haiged on kaks väikest last, siis on haigusetekitajatega kokkupuutumine paratamatu,“ tunnistab ta. Siiski õnnestus vanematel haigust paar päeva edasi lükata, jälgides hoolikalt hügieeni. Nad pesid sagedasti ja väga korralikult käsi, seda nii enne söögivalmistamist ja sööma asumist, samuti pärast WC-s käiku ja mähkmevahetust. „Ka külmtoitudega tegelemisel on tähtis järgida hügieenireegleid. Näiteks tuleb puuvilju enne söömist hoolega pesta. Ka tasub kuumtöötlemist vajavaid toite kuumutada vähemalt 60-kraadini,“ loetleb Kati erinevaid võimalusi, kuidas viiruseid endast eemal hoida.

 

Ühtset ravi pole

 

Kõhuviirusi on nii erinevaid ning ühtset ravi, immuunsust või vaktsiini neile leitud pole. Kuni 5-aastaste laste seas leviva rota-viiruse vastu saab küll vaktsineerida, kuid muud viirused pikaajaliselt vaktsiinile ei allu, samuti ei teki levinud kõhuviiruste läbipõdemisel eluaegset immuunsust. Mõningane immuunsus haigestumise järel võib küll olla, kuid see kestab vaid mõned kuud ja on viirustüvepõhine. Seega ei anna põdemine kaitset sama haiguse teiste tüvede vastu.

rotaviirusRotaviirus

 

Üks on aga kindel – kuna tegemist on viirusnakkustega, siis ei sobi raviks antibiootikumid, sest nendega ravitakse bakteriaalseid nakkusi.

 

„Lohutav on see, et haigusnähud mööduvad tavaliselt päeva või paariga, mistõttu tuleb haigus lihtsalt üle elada,“ leiab Kati.

 

 

 

Kasutatud allikad

 

Erakorralise Meditsiini Tehniku Käsiraamat

 

www.inimene.ee

 

www.wikipedia.ee

 

www.arst.ee

Piltide kasutatud allikas: www.pinterest.com

 

11. märts 2014

Gripp –  hooajaline nuhtlus!

Igal aastal jõuab kätte aeg, mil erinevad gripiliigid on liikvel, nakatavad inimesi ning tekitavad vahel asjakohast, kuid enamjaolt asjatut paanikat. Kuigi tihti on targem karta kui kahetseda, on eestlaste jaoks gripist loodud hullem mulje kui peaks.

Gripihooaeg on igal aastal ning midagi uut ega ebatavalist selles pole. Sellelaadsed nakkushaigused ei tohiks ühiskonnale üllatusena tulla, isegi kui levivad uued gripiviirused nagu nn seagripp. Üldiselt levivad suured ja ohtlikud gripilained pigem meedias, mitte inimeste endi seas ning seetõttu on gripist loodud hirmuäratavam mulje kui tegelikult asi väärt on. Loomulikult võib gripp kaasa tuua raskeid tüsistusi ning halvematel juhtudel lõppeda lausa surmaga, kuid sama võivad teha ka paljud muud haigused. Raskete tüsistustega võib gripp kulgeda eelkõige riskirühma haigetel, ehk neil, kellel taustal rohkelt kroonilisi haigusi, nt diabeet, astma, neeru ja maksa kroonilised haigused, HIV viiruse olemasolu, pahaloomulised kasvajad, südame haigused. Seetõttu tasuks gripist teadlik olla, end sümptomite, ravi ja ennetusvõimalustega kurssi viia ning  perearsti juurde pöörduda, kuid iga palaviku ja liigesevalu peale ei tasu koheselt kiirabi kutsuda ega joosta EMOsse.

Kõige rohkem põhjustavad grippi viirused A ja B ning grippi liigitatakse piisk- ja kontaktnakkuseks. Nakatumiseks on vajalik kokkupuude haige inimese või viiruspiiskadega, mistõttu tuleks eemale hoida köhivast, nuuskavast või aevastavast inimesest. Nii võivad piisad sattuda terve inimese hingamisteedesse. Kui näiteks köhida ja aevastada peopesadesse ja pärast seda käsi mitte pesta, satuvad elujõulised viirused ka ukselinkidele, telefonidele, arvuti klaviatuuridele ning muudele kohtadele, mida võivad katsuda paljud inimesed. Ja nii ka nakatuda. Seetõttu on oluline, et haige inimene kataks köhides või aevastades suu ning hoolitseks oma hügieeni eest, pestes käsi tihti ja korralikult.

Gripiviirus

Külmetushaiguse ja gripi erinevused

Tihtipeale aetakse tavalised külmetushaigused gripiga segi, kuid tegelikkuses on gripp raskem ja tõsisem haigus. Sarnaselt gripile käib ka külmetushaigustega kaasas nohu, valus kurk ning aevastamine, samuti köha ja peavalu, kuid üldine enesetunne on märksa parem kui gripi puhul. Seetõttu peaks selguse mõttes välja tooma punktid, millised on gripi sümptomid, et äratundmine tekkiks kiiremini. Mida kiiremini patsient haiguse ära tunneb, arsti juurde läheb ja raviga peale hakkab, seda väiksem on risk tüsistusteks. Sest kui tavaliste külmetushaiguste tüsistused pole üldjuhul kuigi tõsised, võivad gripi omad olla laused eluohtlikud. Nii võivad gripi tüsistusena tekkida kopsu-, nina kõrvalkoobaste-, neelu-, keskkõrva-või neeruvaagnapõletik, aga samuti ägeneda kroonilised haigused.

Gripi peamisteks sümptomiteks on haiguse äkiline algus ning kiire palaviku tõus. Palavik on seejuures üsna kõrge, 38 kraadi ja rohkem. Palavikule lisandub veel köha, kurgu-või lihasvalu, pea hakkab valutama ning võib esineda ka hingamisraskusi ja kõhulahtisust. Lisaks vaevab haiget pidev nõrkuse- ja väsimustunne.

Arst paneb diagnoosi

Kuna pelgalt sümptomite põhjal on keeruline eristada grippi teistest viiruslikest või bakteriaalsetest hingamisteede põletikest ning toimivad ravimeid saab retseptiga, siis tuleb õige diagnoosi saamiseks pöörduda perearsti poole. Tema võtab haigelt proovid ning saadab need laboratooriumisse uuringule. Kui selgub, et patsient põeb grippi, siis saab raviga kohe alustada. Külmetushaigusi ega grippi ei saa ravida antibiootikumidega, sest need aitavad üksnes bakteriaalseid nakkusi. Gripp on aga viirushaigus, mis vajab viirusevastaseid retseptiravimeid, et vähendada gripiviiruste paljunemisvõimet. Need vähendavad viiruse hulka inimorganismis ja suurendavad inimese enda kaitsesüsteemi, mis lõpuks viirusest jagu saab. Mida varem raviga alustada, seda väikem on tõenäosus tõsiste tüsisuste, näiteks südamelihase-, kopsupõletiku jm, tekke oht.

Ennetamisel on suur vastutus inimesel endal

Gripi ennetamiseks saab inimene ise üsnagi palju ära teha. Näiteks on võimalik end gripi vastu vaktsineerida. Kuigi palju on erinevaid arvamusi vaktsiini kasulikkusest, siis on meditsiiniliselt tõestatud, et vaktsiin aitab inimesel grippi palju kergemini üle elada ning vähendab raskete tüsistuste tekkimise ohtu. Vaktsineerida võib end juba enne gripihooaja algust, näiteks oktoobris ning tervetel inimestel hakkab vaktsiin mõjuba 10-14 päeva pärast süstimist. Vaktsiini mõju kestab kuni aasta. Kindlasti peaksid end vaktsineerima krooniliste haiguste põdejad, sest nende organism on nõrgem ja gripile vastuvõtlikum.

Lisaks vaktsiinile tuleks kindlasti järgida tervisekäitumise põhimõtteid, et vältida lisaks gripile ka külmetushaigustesse nakatumist. Selleks tasuks meeles pidada, et gripp on piisk-ja kontaktnakkus, mistõttu katke aevastades ja köhides suu ning hoiduge olemast teistele liiga lähedal. Kui keegi on juba haige, siis vältige temaga kontakti, peske tihti käsi ning ärge puudutage oma silmi, nina ja suud, sest just need on kohad, mille kaudu viirused kehasse sattuda võivad.

Kui tunnete, et olete haige, siis püsige kodus, jättes tööle või kooli võimalusel minemata. Nii teete teene iseendale kui ka teistele. Viirused arenevad seal, kus on soodne keskkond ehk hoolitsege oma keha ja vaimu eest. Elage tervislikult, et teie organism oleks tugev ja suudaks nakkustele rohkem vastu hakata. Magage piisavalt, sööge tervislikku ja täisväärtuslikku toitu, hoidke stress kontrolli all, olge füüsiliselt aktiivsed ning jooge piisavalt vedelikke. Siis on keha enda vastupanuvõime tunduvalt suurem.

Seagripp pole midagi erilist

See, et tekivad uued viirused, pole midagi üllatuslikku või uut. Igal aastal või iga paari aasta järel hakkab levima mõni uus viirusetüüp, kuid muretsemiseks pole põhjust, sest see on alati nii olnud.

Viimastel aastatel on palju tähelepanu saanud viirus A/H1N1 ehk rahvakeeli seagripp, mis on inimesi hirmutanud üle kogu maailma. Kuid tegemist on lihtsalt järjekordse gripiviiruse vormiga ning oma olemuselt ta nn tavalisest hooajagripist väga ei erine. Selle sümptomid on sarnased tavalisele hooajalisele gripile: äkiline algus, kõrge palavik, köha, peavalu, kurgu-või lihasvalu ning võimalikud hingamisraskused ja kõhulahtisus. Ka tüsistused on sarnased hooajalisele gripile, kuid vähemal arvul juhtudes on haigus olnud raskema kuluga, vajades haiglaravi. Ainuke erinevus hooajalisest gripist on see, et tüvi on uus ja enamus inimestel puudub selle vastu kaitse (immuunsus). Immuunsuse puudumise tõttu levib viirus kiiresti.

A_H1N1 viirus

Kokkuvõtlikult võib öelda, et viirused on talvel ning varakevadel meie ühiskonnas loomulik nähtus ning nende levikuga peaks arvestama. Gripist saab hoiduda teadlikult käitudes ning võimalikku nakatumist leevendama vaktsiiniga. Gripp on küll tõsine haigus, kuid perearsti käest saadud ravimid aitavad üldiselt haigusest kenasti jagu saada. Selleks, et vähendada tüsistuste tekkimise tõenäosust, tuleks gripisümtpomid kiirelt ära tunda ning paari päeva jooksul perearsti juurde pöörduda.

Kasutatud allikad

Terviseamet.ee
Gripp.ee
Arst.ee

Piltide allikad:

www.pinterest.com

http://like.sumy.ua

2 3. märts 2014

 Minestusel ja teadvusetusel on suur vahe!

Minestamine võib tulla mitmetest teguritest, näiteks õhupuudusest või hirmust, kuid pealtnäha põhjuseta teadvusekadu võib viidata tõsisele haigusele. Seetõttu tuleb igasse teadvuse kaotanud inimesse suhtuda ülima tõsidusega, andes kiirelt esmaabi.

Paljud inimesed on vähemalt korra oma elu jooksul minestanud. Üsnagi suur hulk on siiski ka neid, kes pole kordagi minestanud või vastupidiselt neid, kelle jaoks on minestamine juba justkui tavapärane nähtus. Rohkelt esineb minestamist näiteks õhupuudusest, väsimusest, ehmatusest või hirmust. Nii kukuvad kokku inimesed umbsetes bussides, enne eksameid, kitsaid kleite või pluuse (korsette) kandes, enne arsti juurde minekut jne.

Selline minestamine on füsioloogiline. Põhjuseks võib olla  aju verevarustuse ajutine vähenemine, madal vererõhk, järsku laienenud veresooned. Ehk teisisõnu kui seistakse pikalt umbses ruumis, tõustakse liiga kiiresti püsti või jäetakse näiteks hommikusöök vahele, võib silme eest kiiresti mustaks minna ning inimene hetkeks minestab.

Minestuse  sümptomitena hakkab kõrvus kohisema, pilk ähmastuma, kuulmine kaugenema ning teadvus kaduma. Inimese organism kompenseerib tihtipeale minestamise põhjuse ise ehk kui inimene langeb teadvusetult maha, siis verevarustus peas automaatselt paraneb ning inimene tuleb teadvusele. Seetõttu, südamepekslemine, kiirem pulss on minestusejärgselt normaalne, kompensatoorne mehhanism.

Kui inimene on minestanud, siis asetage ta pikali asendisse, avage näiteks aknad või lehvitage talle tuult, et hapnikutase taastuks; tõstke jalad kõrgemale, et veri kiiremini pähe jõuaks ning avage ümber kaela või keha olevad kitsad riided, mis võivad takistada verevarustust ja hingamist. Võite minestanule natuke vett näkku pritsida või teda põsele õrnalt patsutada, ka nuuskpiiritusega vatitutik nina juures aitab inimesel kiiremini toibuda. Helistage kohe kiirabisse, kui minestanu on teadvuseta kauem kui minut, sest sel juhul võib tegu olla teadvusetusega mingil põhjusel ning viidata mõnele tõsisemale haigusele.

Teadvusetus

Teadvusetus on haiglaslik

Kui minestamise ajal oli keskkond selleks soodne – umbne, lämbe, palav, rahvarohke, ehmatav või hirmu tekitav vms ning inimene tuleb ruttu teadvusele, siis võib arvata, et tegemist oli füsioloogilise minestamisega. Tunduvalt tõsisem on olukord aga siis, kui inimene kaotab teadvuse ilma silmnähtava võimaliku põhjuseta.

Teadvusetus on patoloogiline ehk haiglaslik, seetõttu võivad teadvushäirete põhjused ulatuda peavigastustest, hingamis-, vereringe- ja ainevahetushäiretest kuni mürgistuste ja otseselt ajuga seotud põhjusteni välja. Kindlaks tuleks teha, kas inimene on joobes, narkouimas või liigtarvitanud tablette ehk kas läheduses vedeleb tühje pudeleid, süstlaid või ravimi pakendeid? Või ehk kannatanu kukkus ning lõi oma pea millegi vastu ära? Kas teadvusekaduga on seotud ka muud sümptomid – urineerimine, roojamine, higistamine või krambid? Esmane keskkonna vaatlemine ning võimalike tekkepõhjuste hindamine võivad olla äärmiselt olulised, sest annavad palju aimdust selle kohta, mis võis põhjustada teadvusekadu.

Esmaabina peaks kindlasti tagama inimese elutähtsate funktsioonide toimimise ehk jälgima, et hingamine ja vereringe poleks kuidagi häiritud. Kui inimene ei tule teadvusele või kõigub teadvuse piiril, olles kord ärkvel, kord teadvuseta, tuleb asjasse suhtuda  täie tõsidusega. Ühe kehapoole tuimus või halvatus viitab insuldile.

Parim esmaabi haiglasliku teadvusekaotuse puhul on õige asend, mis on hingamisteede lahtihoidev asend – püsiv küliliasend ja seejärel kiirabi kutsumine, inimese elutähtsate funktsioonide kontrollimine ning pisidetailide ja kannatanuga toimuvate muutuste märkamine, et need kiirabile edasi öelda. Need võivad arstile väga abiks olla. Katke kannatanu termolinaga (võimalusel), püsige tema juures kuni kiirabi tulekuni.

Minestus

Kasutatud A.D.A.M pildikogu

1 25. veebr. 2014

Talvisel ajal on peatraumade oht võrreldes muude aastaaegadega tunduvalt suurem. Libedaga esineb kukkumisi tihti, lisaks varitseb tänaval kõndides jalakäijaid ka lisaoht – muidu ohutud majaääred muutuvad ohtlikuks, kui katustelt hakkavad alla kukkuma nii lume-kui jääkamakad, mis võivad tekitada nii kergemaid kui tõsisemaid peatraumasid.

Peatraumad tekivad löögist vastu pead, pea põrkumisest objekti vastu või kiirendus-pidurdusliikumisest ilma otsese pealöögita. Ehk me kas lööme oma pea ära, miski läheb tugevalt me pea vastu või osaleme näiteks laupkokkupõrkes.

peatrauma

Peatraumade puhul on äärmiselt oluline esmaabi  ning kannatanu seisundi adekvaatne hindamine. Kuigi tihtipeale pole tavainimesel võimalik peatraumaga kannatanut kohapeal meditsiiniliselt aidata, on suurimaks abiks kiirabi kohale kutsumine ning kannatanuga seni koos olemine, kuni meedikud saabuvad. Loomulikult ei tee halba ka lihtsama ja elementaarsema esmaabi tundmine, sest iga õige tegutsemine võib olla määrava tähtsusega patsiendi tuleviku suhtes. Esmaabiandja võib peatada verejooksu peast, hoida kannatanu vajalikus asendis, jälgida tema elulisi funktsioone kuni kiirabi tulekuni. Kas seda ei ole vähe!?

Peatraumade tekkemehhanism on järgmine: nimelt paikneb aju ujuvana ajuvedelikus, puutumata otseselt koljuga kokku. Kui pea saab aga väga tugeva löögi, liigub vedelik sedavõrd kiiresti, et ajumass ei jõua inertsiga järgi liikuda ning aju puutub kokku oma luust ümbriskestaga, tekitades kokkupuute kohta ajutrauma. See, kui tugeva ajutrauma inimene saab, oleneb paljudest asjaoludest. See võib olla kergem peapõrutus, kuid võib juhtuda, et aju tursub, tekivad ajusisesed suuremad või väiksemad verejooksud, mis võivad viia tüsistuste või ajukahjustuseni. Seetõttu on eriti oluline, et tugeva pealöögi saanud inimene saaks kiiresti meedikute hoole alla või jälgitaks tema olukorda pidevalt järgmised 24 tundi, et muutuste korral saaks kannatanu kiiresti haiglasse toimetada.

ajutraumamehhanism

Ajutraumade esmaseks sümptomiks on teadvuse kaotus

Kes meist ei oleks pead ära löönud? Siiski pole iga löök kohe ajutrauma. Kergemad ajuvapustused tekitavad natuke iiveldust ning korraks kerget uimasust, kuid sümptomid kaovad üsna kiirelt. Kerge ajuvapustuse saavad tihtipeale näiteks lapsed, kes pea millegi vastu ära löövad või madalalt kukuvad.

Tugeva pealöögi või kukkumise korral on aga tavapärane, et inimene kas kaotab teadvuse või on väga uimane, ajades segast juttu, oksendades või kurtes tugevat peavalu. Esineda võib ka lühiajalist mälukaotust ehk inimene ei mäleta, mis temaga juhtus või mida ta vahetult enne õnnetust tegi.

Ajutrauma esmasteks sümptomiteks on iiveldus, mälukaotus, nägemis- ja tasakaaluhäired, teadvusekaotus, peavalu, uimasus. Ka pupillid võivad olla erineva suurusega, andes märku tugevast peapõrutusest või lausa ajukatastroofist. Peatraumale viitavad ka pealaes olevad muhud, haavad, marrastused.

Kui olete koos inimesega, kes on pea piirkonda tugeva löögi saanud, siis jääge kindlasti mõneks ajaks ta juurde, isegi kui ta väidab end terve olevat. Jälgige teda – kas tal on tasakaal paigas, küsige temalt küsimusi, kas ta mäletab juhtunut. Kui kannatanul esineb mäluhäireid, tugevat peavalu, iiveldust, kui kannatanu hakkab oksendama või ta ajab seosetut juttu, kutsuge koheselt kiirabi. Selgitade välja mis täpselt juhtus kannatanuga – see on oluline info kiirabi jaoks.

Esmaabina jälgige kannatanut

Mida siis ikkagi teha, kui olete kontaktis isikuga, kellel võib esineda tugev peatrauma? Soovitame teil esmalt proovida hinnata ümbritsevat keskkonda – kas on oht, et te ise või kohale tulevad meedikud võivad samuti vigastatud saada? Proovige muuta keskkond turvaliseks, kõrvaldades ohu allika, piirates sündmuskoht või liikudes kannatanuga kohta, kus on turvalisem. Kannatanu liigutamine peaks olema siiski minimaalne, sest peatraumadega käib sageli kaasas ka lülisamba kaelaosa vigastus. Kui kannatanu on ärkvel, hoiab ta instinktiivselt oma kaelalihaseid pingul, kuid olukord on hullem teadvuse kaotanud kannatajaga. Kui kannatanul esinevad ajutrauma sümptomid, siis kutsuge kohe kiirabi. Kui ei, siis jälgige võimaluse korral kannatanut 24 tundi, sest sümptomid võivad tekkida alles mõne tunni pärast.

Ajutrauma sümptomid: ei mäleta juhtunut, ei mäleta ka seda, mis eelnes traumale, kust tuli või kuhu liikus. Tugev peavalu, ärritus, tasakaaluhäired, iiveldus, oksendamine. Võivad esineda ka ajukatastroofi sümptomid: kannatanu teadvuseta, ei ole kontaktne, hingamine korisev, võivad esineda krambid, pupillid on erineva suurusega, pulss aeglane.

Esmase abina pange kannatanu stabiilsesse külili asendisse, kuid tehke seda ettevaatlikult, vältimaks lisavigastuste teket. Kui kannatanu uinub, siis äratage teda iga paari tunni tagant üles ning jälgige tema ärkamist ja teadvuselolekut – kas kõik on normaalne või esineb midagi kummalist? Jälgige kindlasti ka tema hingamist ning pulsisagedust, muutuste korral võtke taakord otsekohe ühendust kiirabiga.

Kuna ajutraumad on üsna salakavalad traumad, mille sümptomid võivad tekkida ka mitmeid tunde pärast õnnetust, on soovitatav haiglasse pöörduda või kutsuda kiirabi juhul, kui kannatanuks on laps, kes ei oska oma kaebusi formuleerida.

Kui peatraumaga koos esineb pealae pindmine vigastus –  haav või marrastus või verejooks, seda saaks lahendada esmaabi etapil esmaabiandja poolt. Tugevat verejooksu skalbist tuleks peatada otsese survega haavale ning tehes haava kohale rõhkside. Ärge unustage panna kätte kummikindad. Sidumismaterjal, kummikindad, haavalapid on olemas igas standartses esmaabikapis kodus või asutuses ja ilmselt paljudel inimestel ka autos.

Julgust esmaabi osutamisel!

Tervishoiu Akadeemia OÜ

Kasutatud A.D.A.M. pildikogu http://www.adamimages.com

13. veebr. 2014

Lokaalne külmumine ja üldine alajahtumine on talvisel ajal suureks ohuks!

Praegusel aastaajal on välistemperatuurid madalad ning nii alajahtumine kui ka lokaalne külmumine on kiired tulema. Selleks, et osata paremini kaitsta end ja oma kaaslasi ning vajadusel kiiresti esmaabi anda, selgitame täpsemalt, mis on üldine ja lokaalne külmumine ning kuidas tegutseda, et kahjustused võimalikult väikesed oleksid.

Üldiseks alajahtumiseks ehk külmumiseks, hüpotermiaks või alatemperatuuriks loetakse seda, kui kehatemperatuur langeb alla 35 kraadi. Vastavalt sümptomitele võib umbkaudu teada, kui madalaks on kehatemperatuur langenud: 34 kraadi juures hakkab teadvus hägustuma, kuid 30 kraadi juures kaob teadvus täielikult. Hingamine lakkab 23 kraadi juures, kuid süda seiskub siis, kui kehatemperatuur on langenud 15 kraadini. Kuigi esmaabiandja ei suuda alajahtunul käsitsi kindlaks teha eluliste funktsioonide (hingamine ja pulss) töötamise, ei peeta hüpotermias inimesi surnuks enne, kuni seda pole kinnitanud kiirabi.

Lokaalne külmumine on aga mingi kehaosa külmumine. Kõige esimesena hakkavad külmuma kehaosad, kus vereringest saadud soojus ei ole külmas piisav. Tüüpiliseks näiteks on varbad (vaata Pilt 1), sõrmed, nina, kõrvad ehk teisisõnu kehaosad, mis ei ole külma eest piisavalt hästi kaetud. Aga ka näiteks põsed on kohad, mis hakkavad ruttu külmetama.

külmjalg

Pilt 1. Lokaalne külmumine III aste

Kuidas külmumine tekib?

Lokaalne ja üldine külmumine tekivad natuke erinevat moodi, kuid üldine alajahtumine aitab lokaalsele külmumisele kaasa. Lokaalne külmumine tavaliselt üldist alajahtumist endaga kaasa aga ei too.

Üldine alajahtumine tekib eelkõige seetõttu, et külmaga aeglustub vereringlus ning veri ei käi meie kehas enam nii palju ja kiiresti ringi. See alandab aga kehatemperatuuri, millele võivad kaasa aidata ka madal väline temperatuur, tuul, õhuniiskus, külmas oleku aeg, riietus (kas on sooja hoidvad või tuult läbilaskvad riided), inimese üldine tervis, vereringehäired, alkoholijoove ning see, kas külmumisohus inimene liigutab või ei. Üldine külmumine hõlmab tervet keha ja on eluohtlik.

Lokaalse külmumise puhul on tegemist mingi kehaosa kudede paikse külmumisega. Tihtipeale juhtub see näiteks mägironijatega, kes viibivad pikalt väga külmas keskkonnas ning vereringe aeglustub, suutmata hoida igas kehaosas püsivat temperatuuri. Lokaalsele külmumisele aitavad kaasa ka vedelikupuudus, väsimus, kõrgus, tuul ja niiskus ning liiga ümber olevad esemed (näiteks liiga kitsad jalanõud, mis soonivad ning piiravad vereringlust).

Millised on nii lokaalse kui üldise külmumise sümptomid?

Lokaalse külmumise puhul hakkab esimese sümptomina inimene oma nahal tundma justkui torkeid ja valu. Vähehaaval hakkab nahk aga kaotama oma tundlikkust, eelnev valu kaob, kõik muutub tuimaks. Nahk muutub kahkjasvalgeks ning tundub katsudes kõvana, muutudes jäigaks.

Esimese ja teise astme kahjustuste korral on nahk valge ning neid kudesid saab veel päästa. Kui lokaalselt külmunud nahk muutub aga lillakas-siniseks, on tegemist kolmanda astmega, mille puhul kehaosa tavaliselt amputeeritakse. Lokaalne külmumine on väga salakaval trauma, sest inimene saab teada trauma tõsidusest alles jäseme sulamisel.

Üldise alajahtumise esmaseks sümptomiks on lihasvärinad, aga kui kehatemperatuur on juba langenud alla 32 kraadi, siis lihased enam ei värise. Patsient võib muutuda uimaseks, uniseks ning kaotada teadvuse. Hingamine aeglustub, muutudes väga tasaseks ning võib tunduda, et hingamine seiskub – pulss on nii nõrk ja aeglane, et välispidiselt polegi seda võimalik mõõta.

Kuidas esmaabi anda?

Lokaalse külmumise korral tuleb võimalikult ruttu esmaabi anda ja inimene üles soojendada, sest külmumine võib põhjustada püsivat tundlikkuse kadumist ja kudede gangreeni. Siiski tuleb nii lokaalse kui üldise alajahtumise  puhul tegutseda küll kiiresti, kuid inimene rahulikus tempos üles soojendada, vältimaks liiga kiirest temperatuurimuutusest tulenevaid võimalikke koekahjustuste süvenemist.

Lokaalse külmumise korral võib asetada külmunud kohad sooja vette (just sooja, mitte kuuma – vesi peaks olema umbes 20-37 kraadi), tehes näiteks jalgade-või kätevanni. Kui inimest ei ole võimalik sooja tuppa viia või veevanni teha, tuleks talle teha sooja säilitav ja kohev side. See tähendab, et külmunud käe puhul tuleb eraldada koheva sidemega sõrmed, nii soojenevad need ohutult. Otse tulise vee, ahju või muu soojusallika vastu külmunud kohta panna ei tohi, sest nahk on tundetu ja nii on põletuse oht suur, ka järsk sulatamine on kudedele ohtlik.

Üldise hüpotermia puhul peab patsienti toimetama sooja kohta või katma ta kiiresti termolinaga. Oluline on kannatanu viimine tuulevarju, et vältida edasist külmumist. Liigutused peaksid olema rahulikud ja aeglased.

Nii lokaalse kui üldise külmumise korral ei tohi kannatanu nahka hõõruda! Hõõrumine võib tekitada lisakahju ning teha kannatanule väga haiget. Kui kannatanu on teadvusel, siis võib talle anda juua sooja magusat vedelikku, kuid kindlasti ei tohiks ta suitsetada ega alkoholi juua. Ka külmunud kohtadele toetumine ei ole soovitatav.

Kasutatud allikad
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat. 2013. Tallinn.

http://tthkkesmaabi.weebly.com/kuumllmakahjustused-ja-esmaabi.html

http://opiobjektid.tptlive.ee/TJT/klmumine.html

9. jaan. 2014

Tervishoiu Akadeemia OÜ lektor Jaana Palusaar osales detsembris 2013 Eesti  Päästemeeskonna koosseisus rahvusvahelisel õppusel Modex 2013. Õppused viidi läbi Itaalias, Veneetsias. Õppuse videokollaaži saab vaadata alloleval lingil.

22. nov. 2013

Tervishoiu Akadeemia OÜ lektorid Krista Käit ja Jaana Palusaar osalesid Eesti Päästemeeskonna koosseisus rahvusvahelisel õppusel Modex 2012. Õppus leidis aset detsembris Hollandis, Twente lähistel. Videokollaaži õppuselt saab vaadata alloleval lingil.