Blogi



5. sept. 2014

Head Tervishoiu Akadeemia sõbrad, õppijad ja lugejad! Me alustame oma blogis paralleelselt terviseteemadega  uue teemaatikaga – VEEOHUTUS!

Eestis uppumissurmade statistika on üsna masendav: eelmisel aastal 56 inimest, üleeelmisel – 63.  Tänavu on uppunud juba 53 inimest (seisuga 03.09.2014).

Sellel aastal on olnud mitme uppunuga paadiõnnetusi, mis leidsid aset enne suplushooaega, võrreldes eelmise aastaga ei olnud aga mitte ühtegi taolist paadiõnnetust.

2014. aasta nelja esimese kuuga oli silmatorkavalt palju  surmaga lõppenud veeõnnetusi seotud eelkõige kalastajatega ja paatidega. Võimalik, et need õnnetused ei oleks soojal perioodil juhtudes nii traagiliselt lõppenud. Pea kõikide paadiõnnetuste puhul oli iseloomulikuks jooneks ka päästevesti puudumine. Suvisel perioodil oli kahjuks väga suur hulk inimesi, kes alahindasid alkoholi mõju ja läksid siiski vette suplema või ujuma. Juunist augustini jättis oma elu veekokku 32 inimest, kellest 56% oli eelnevalt tarvitanud alkoholi ja seeläbi joobes.

Kuidas hoida ennast veekogudel erinevatel aastaaegadel, erineva ilmaolustikuga, millised ohutusvahendid olemas, kuidas neid kasutada ja paljust muust kirjutab meie blogis veeohutuses tuntud ekspert Gert Teder.

Gert on MTÜ Selts Eesti Vetelpääste juhatuse liige, kes põhikohaga töötab Põhja Päästekeskuses Lilleküla komandos.

Gert

Gert Teder

Esimene artikkel veeohutuse teemal käsitleb eneseohutust paadisõidul ning ohutusvestide õiget valikut ja nende kasutamist. Head lugemist!

OHUTU PAADISÕIT

Sügis on aeg, kus kalavetel on rohkelt kalamehi ja paljud neist paadiga. Ilmad on veel iseenesest soojad, kuid vee temperatuurid langevad päev päevalt. Sellistel tingimustel on igasugune vette sattumine eluohtlik. Siinkohal tuletakski meelde ohutusalaseid põhitõdesid paadisõidul.

Minnes paadiga veekogule, veendu, et paat oleks töökorras. Puuduksid praod ja defektid paadi keres. Juhul, kui tegemist on võõra paadiga, veendu, milline on paadi kandevõime. Tähtis on, et ei koormataks paati üle. Meeles tuleb pidada, et seda on võimalik teha nii inimeste kui ka koormusega. Reeglina on paadi kandevõime märgitud tema tehniliste andmete plaadil, kusagil parda küljes. Võib juhtuda, et plaat on kadunud või on sellel sellised ühikud, mis jäävad tavainimesele arusaamatuks. Parim viis paadi ülekoormust vältida on, kui iga istekoht saab ühe istuja.

Teine väga oluline asi, millele mõelda, enne paadisõidu alustamist on riietuse valik. See peab olema valitud vastavalt ilmastikule. Paadis olles on võimatu ilmastiku nähtuste eest varju leida. Riided peaksid siis hoidma meie keha temperatuuri ja kaitsma meid võimaliku märjaks saamise eest.

Päästevest ja selle kandmine

Rääkides päästevestist, siis tuleb toonitada, et tegemist on päästevahendiga, mis peab tagama selle, et vette sattudes inimkeha vee alla ei vajuks. Teine oluline nõue päästevestile on see, et ta peab keerama vette kukkunud inimese selili.

Vaadates ringi vestide maailmas, mis on mõeldud kasutamiseks veel tegutsedes, võib kohata kahte eritüüpe veste, mis on mõeldud kasutamiseks erinevatel eesmärkidel. Õnnetuse järgselt inimelu päästev vest kannabki nimetust päästevest ja tema tunneb ära väga selgelt eristuva krae osa järgi. Samuti on päästevestil kohustuslikud helkurribad ja vile (vaata pilti nr 1.)

päästevest

1. Päästevest

Teine vesti tüüp liigitub nö. ohutusvestiks, mille ülesanne on vette sattunud ujumisoskusega inimese veepeal aitamine (vaata pilti nr. 2). Näiteks vette kukkunud kajaki sõitja saab ohutusvesti kandes ennast aidata õnnetusolukorra lahendamisel. Vastupidiselt päästevetile puudub ohutusvestil krae. Meeles peab pidama, et ohutusvest ei ole päästevest! Kahjuks on päästevest oma konstruktsioonilt selline, et selle pidev kandmine segab märgatavalt alusel tehtavate tegevuste sooritamist. Isegi kala püüda on päästevestiga ääretult ebamugav. Selle probleemi lahendamiseks on välja töötatud „paukvest”, mis siis rahuolekus ei takista selle kandja liigutusi (vaata pilti nr. 3). Küll aga hädaolukorras täitub kokku pakitud vestiosa gaasiga, muutes selle päästevestiks. Paukvesti võib aktiviseerida kontakt veega või siis manuaalne käivitus.

ohutusvest

2. Ohutusvest

paukvest

3. Paukvest

Küsimusele, millal siis päästevest peab seljas olema, on väga raske vastata. Paragrahviga määratud kandmise kohustust ei ole. Mõnes mõttes on see ka hea, sest tegelikult peaksid inimesed veesõidukites käituma selliselt, et vette ei satuta. Vesti kohustuslikuks tegemine võib välja saata varjatud sõnumi, et tehke mis tahate, nagunii ära ei upu. Päästevesti kandmine peaks sõltuma kahest aspektist. Esimene on inimese enda soov, kui ikka tuntakse paadis olles ennast paremini päästevesti kandes, siis tuleb seda teha. Mitte mingil juhul ei tohi seda häbeneda. Teisena võiks päästevesti selga panna mingit ohtu märgates. Näiteks äkitselt tugevnenud tuul, tekkiv lainetus jne. Mõlemad need aspektid eeldavad elementaarseid teadmisi enda vees olemise oskusest ja loodusmärkide lugemisest. Mitte midagi keerulist.

Autor: Gert Teder

Kasutatud pildimaterjal: google.com

29. aug. 2014

Äge kõhuvalu on suhteliselt sage meditsiiniline probleem, mille tõttu haigestunu võib vajada arsti abi, kiiret diagnoosi ja ravi.

Üldiselt kui tugev äge valu esineb eelnevalt tervel inimesel vähemalt 6 tundi võib arvestada kirurgilise vahelesegamise vajadusega. Tegemist võib olla pimesoole põletikuga ehk appenditsiidi, perforeerunud ehk lõhki läinud haavandi, sapi- või sooleobstruktsiooniga (sulgusega), mis ei kannata oodata. Äge kõhuvalu moodustab 5–10% kõigist kiirabi väljakutse põhjustest. Vanemaealiste ägeda kõhuvaluga haigete prognoos on halvem. See tuleneb üheltpoolt nende sagedasti ettetulevast hilisest pöördumisest haiglasse, teisalt mõjutavad vanemaealiste haigete prognoosi kaasuvad haigused. Ägedad kõhuõõnehaigused võivad eakatel avalduda oluliselt erinevalt noortest patsientidest ning see võib põhjustada diagnostilisi raskusi ja ravi hilinemist, mis omakorda halvendab veelgi prognoosi.

Akuutse kõhuvalu põhjused:

  • Infektsioon (bakteriaalne: appenditsiit, divertikuliit, väikse vaagna põletik; keemiline (peritoniit ehk kõhukelme põletik haavandi perforatsioonist tingitud)
  • Trauma: tömp või läbiv (autoavariid, laske-, torkevigastused jms. organi vigastused ja verejooksud)
  • Mehhaaniline: obstruktsioon ehk sulgus, pitsunud song, kasvajad
  • Vaskulaarne: mesenteriaalne tromb või embol- soolte infarkt ja nekroos (kudede kärbumine).

 

Valu on üks enam levinumaid sümptomeid

Valu võib segada kannatanu uurimist, sest võib kiirguda erinevatesse piirkondadesse (nt maksaabstsessi korral võib valu anda diafragma või õla piirkonda; õlga võib valu kiirguda ka maohaavandi perforatsioonil). Ägedat kõhtu põhjustavad kõhukoopa kirurgilised haigused, mida võib tinglikult jagada 5 rühma:

Tõsise haiguse olemasolule viitavad järgmised sümptomid:

  • Vererõhu langus;
  • teadvushäire;
  • šokk;
  • kahvatu jume ning üldine jõuetus;
  • kõhuvalu;
  • kõhulihaste kaitsepinge esinemine ehk  laudkõva kõht;
  • puuduv või oluliselt vaiksem soole peristaltika;
  • patsient lamab liikumatult või vähkreb rahutult;
  • seedetrakti verejooksu nähud (veriokse, meleena või veri rectum’is);
  • aneemiakahtlus (väljendunud kahvatus);

Kõhuvalu põhjuseid on erinevaid

Kroonilised ehk korduvalt esinevad, ühetaolised kõhuvalud tunneb patsient enamasti ära ja on õppinud neid valusid leevendama oma gastroenteroloogi või perearsti poolt välja kirjutatud rohtudega.

Gaasivalud ehk koolikud ehk voolmed on kõige sagedasem ja kõige lihtsam ootamatu kõhuvalu põhjus. Võivad tekkida sooletegevust muutva toidu söömisel (hapukapsas, hernesupp, seened, kaalikas, rohkelt värsket puu- või köögivilja, suures koguses gaasirikka joogi joomine, piimatooted kui on laktoositalumatus jm), pikast liikumatust asendist (tunde kestev bussireis, või mujal istumine, voodihaige); palavikust või sooletegevusega mitteseotud kõhuorgani haigestumisest tingitud sooletegevuse häire (nt neeruvaagna põletik).

Gaasivalude puhul on soolestikus loomulikult oleva gaasi liikumine takistatud soolespasmide või sooletegevuse aeglustumise tõttu. Valud on hootised, lõikava iseloomuga, valud tekivad kõhu erinevates piirkondades (üle kogu kõhu), gaasid ei välju, võib esineda iiveldust, kerget soolepuhitust, palavikku pole.

Valude ja vaevuste vähendamiseks:

  • Masseerige kõhtu, püüdke liikuda, keerake end küljelt küljele, et sooletegevust ergutada
  • võib kasutada soojenduskotti kõhule
  • võib võtta tilkadena sisse Espumisani (võib põhjustada kõhulahtisust), vajadusel võib lisaks võtta paar tableti No-spat

Kui gaasivalud aga ei möödu, vaid süvenevad, gaasid ei välju, kõht puhitub üha enam, lisandub palavik ja oksendamine, siis on asi tõsisem ja vajab arstlikku läbivaatust.

Valu võib alata tasapisi tugevnedes, olla hootine (koolikutaoline) ja algul ei tarvitse palavikku olla. Sellisel juhul tuleks mõelda sapipõiele ja kõhunäärmele.

  • Leevenduseks võib kasutada soojendavat kotti või soojaveepudelit.
  • No-spa tabletid.
  • Kui aga palavik tõuseb kõrgeks või valu muutub talumatuks, kutsuge kiirabi!
  • Valu võib aga tabada “nagu noahoop kõhtu”, jääda püsima ja üha tugevneda.
  • Haigestunu on sundasendis, väldib igasuguseid liigutusi.
  • Võib esineda oksendamine.
  • Haige nahk muutub kahvatuks, niiskeks.

Ägeda pankreatiidi ravi on sõltumata põhjusest esialgu konservatiivne ning vähemalt 90%-l juhtudest piirdubki sellega. Konservatiivne ravi hõlmab valuravi, 0-dieeti, infusioonravi haiglas, vajaduse korral nasogastraalaspiratsiooni (korduva oksendamise ja kõhupuhituse korral).

Soolesulguse korral sõltub ravitaktika valik eelkõige sellest, kas soolesulgusega kaasneb soole verevarustuse häire (nn strangulatsiooni ehk iileus) või mitte. Strangulatsiooniiileuse korral on üldjuhul näidustatud kohene kirurgiline ravi. Soolesulguse korral, kus strangulatsiooni sümptomid puuduvad, on esialgne ravi konservatiivne: 0-dieet, infusioonravi haiglas, aktiivne nasogastraalaspiratsioon.

Gastriit on mao limaskesta põletik. Kroonilise gastriidi puhul tekib maonäärmete atroofia ning kaugelearenenud vormid võivad olla prekantseroosseks seisundiks. Vastava piirkonna näärmed asenduvad kas sidekoega. Krooniline gastriit on sageliesinev haigus, kuid sageli kulgeb väheste sümptomitega. 85% on põhjuseks Helicobacter Pylori, kes elab mao limaskestal lima sees happelises keskkonnas. Gastriidi tekkes etendab osa ka autoimmuunne mehhanism ning ravimid (nt NSAIDid). Ägenemiste ajal võivad esineda:

  • mittespetsiifilised ülakõhuvaevused – raskustunne, vaevustunne ülakõhus
  • söömise järgselt täiskõhutunne ülakõhus
  • tuimad kõhuvalud, raskustunne roidekaare all
  • halb suulõhn

Ravi põhimõte on maomahla happelise toime neutraliseerimine (nt omeprasooli kapslid).

Valu alakõhus

kõhuvalu2

 

Alakõhus paremal puusanuki kõrgusel võib olla valu põhjuseks ussripiku äge põletik ehk pimesoole põletik. Ussripiku põletik või alata juba tunde varem, andes märku kerge iivelduse, isutuse ja üldiselt haiglase olekuga. Pimesoolepõletiku üheks tundemärgiks on valu, mis on ühes kindlas kohas ning kiirgumisega naba piirkonda. Mõnikord valud on koolikutaolised, hooti. Võib esineda subfebriilne palavik (37,1´-37,4´´. Ravi on üldjuhul kirurgiline – apendektoomia.

Naistel on lisaks sellele ussripikule alakõhus asetsevad ka munasarjad, munajuhad ning emakas. Siinkohal tuleb välistada ka günekoloogilisi haigusi. Väga tugevad püsivad või hootised valud naistel, mis tekivad alakõhus (häbemeluust pisut ülalpool) ja levivad isegi nabakõrguseni, valu kiirgub ristluu piirkonda, tekib nõrkus ja sageli ka “oleks nagu raske hingata”. Menstruaalvalud võivad samuti põhjustada tugevat alakõhuvalu, mis pole erakorraline  probleem!

Alakõhuvalu võivad põhjustada ka urineerimishäired. Tugevad alakõhuvalud meestel tekivad täielikul uriinipeetusel (eesnäärme suurenemine). Põis võib suureneda lõhkemiseni, siinkohal on vajadus uroloogi konsultatsioon ja võimalik, et kateteriseerimise vajadus.

Äge kõhuvalu lastel

kõhuvalu3

 

Kõhuvalu on üks sagedasemaid tervisehäireid lastel. Enamik juhte laheneb ravita, paljud juhud lahendab perearst ja vaid suhteliselt väike osa ägeda kõhuvaluga lastest vajab haiglaravi. Neil juhtudel on tavaliselt diagnoosiks mittespetsiifiline kõhuvalu.

Ägeda kõhuvalu põhjuseks on kõige sagedamini nakkushaigus. Korduva kõhuvalu sagedasemad põhjused on gaasivalud, kõhukinnisus, toiduallergia, sooleussid ehk -parasiidid. Lastel on päris sageli nn funktsionaalset kõhuvalu, mis tähendab, et otseselt ei ole seedetrakti haigust. Väga harva on kõhuvalu tingitud kroonilistest haigustest nagu nisuvalgutalumatus ehk tsöliaakia, põletikulised soolehaigused. Viimaste korral kaasneb ka kõhulahtisus, kaalu- ja kasvuiibe puudulikkus. Kui kõhuvaluepisoodid korduvad ka öösel või kui laps ka oksendab või kui tal on kas kaalukaotust või seedehäireid, siis peaks kindlasti kõhuvalu põhjuse selgitama.

Kõige sagedasem kirurgilist ravi vajav ägeda kõhuvalu põhjus lastel on äge apenditsiit, imikutel ja kuni 1 aasta vanustel on selle sagedamaks põhjuseks mitmesugused mao-sooletrakti väärarengud.

Kui laps tunneb end halvasti, kaebab pea- või kõhuvalu, oksendab või tal on palavik, siis tuleb talle selga panna öösärk või pidžaama ja jätta laps voodisse. Oksendamine võib kaasneda paljude haigustega. Kui see on rohke ja korduv, siis ohustab last vedelikukadu. Vedelikuhulga taastamiseks sobib hästi rehüdroonilahus (apteegis müügil spetsiaalne soola ja glükoosi sisaldav lahus), mis sobib igas vanuses lastele. Joota tuleks tihti ja väikestes kogustes. Kui laps oksendab terve päeva, kuid on järgmiseks hommikuks paranenud, siis ei tohiks ta siiski veel minna kooli või lasteaeda. Laps peab kosuma. Ei ole välistatud, et teisel või kolmandal haiguspäeval tekib kõhulahtisus, sest alati ei ole haiguse esimestel päevadel veel kõik haigustunnused välja kujunenud.

Kutsuge kiirabi otsekohe, kui laps esineb:

  • tugev, järsku tekkinud valu      kuskil kehas
  • veri väljaheidetes, süljes      või rögas
  • letargia, kas palavikuga või      ilma; poolärkvel olek, millest ei saa last äratada; reaktsiooni puudumine
  • nutmine ja oigamine nagu      valuga, kui teda liigutatakse või puudutatakse.
  • rahutus – lapsel kulub      magama jäämiseks rohkem kui 30 minutit.
  • lakkamata nutmine rohkem kui      kolme tunni vältel; kriiskav nutt; nõrk vingumine ja oigamine
  • keeldumine igasugusest      söögist terve päeva jooksul
  • kõhuvalu, mis ei paista      olevat seotud kõhukinnisusega või laktoositalumatusega ja mis vältab      rohkem kui 3 tundi või millega kaasneb oksendamine, mis läheb tugevamaks,      on lakkamatu või lakkab äkitselt- helistage otsekohe.
  • silmavalgete või naha      kollaseks tõmbumise korral, võtke ühendust perearstiga. Kui perearst ei      ole kättesaadav, võib helistada ka on tasulisele nõuandetelefonile      «Lastearst kuuleb», millele saate helistada, valides 1599.

 

Kasutatud kirjanduse allikad

 

Ravijuhend. Ägeda kõhuvaluga haige käsitlus

http://eestiarst.ee/static/files/002/ea0903lk209-227.pdf

 

Abdominal pain – children

http://www.nlm.nih.gov/medlineplus/ency/article/007504.htm

 

Abdominal Pain in Adults Causes

http://www.emedicinehealth.com/abdominal_pain_in_adults/page2_em.htm

 

Piltide kasutatud allikad: Abdominal pain in children/adults (ebmedicine)

26. aug. 2014

Võõrkeha  hingamisteedes 

Kui inimene üheaegselt sööb, joob, räägib ega näri piisavalt toitu, võib kõripealis jääda valel ajal avatuks. Toit võib söögitoru asemel libiseda hingekõrisse. Võõrkeha hingamisteedes kutsub esile kaitsereaktsioonina tugeva köhahoo. Kui võõrkeha ei välju võivad hakata ohvrid hingeldama ja tahtmatult võõrkeha hingetoru mööda sügavamale tõmmata. Kui hingamisteed pole võõrkehast täiesti suletud, saab kannatanu ikkagi hingata.

Võõrkehad satuvad hingamisteedesse sagedamini lastel, vanematel ja nõrkadel ning alkoholijoobes inimestel. Hingamisteid sulgevateks võõrkehadeks on enamasti halvasti läbimälutud toidupalad või laste puhul mitmesugused suhu pistetud esemed.

Tunnused:

• Järsult algav tugev köhahoog

• Pikenenud vilisev sissehingamine

• Kannatanu ei saa hingata

• Rahutus, paanika, lämbumishirm

• Katkendlik rääkimine või suutmatus kõneleda

• Nägu, huuled muutuvad kiiresti sinakaks

• Teadvusetus

 

Juhul kui kannatanu on suuteline hingama, kõnelema, köhima, ei ole ta veel eluohtlikus seisundis ning harilikult suudab hingamisteedesse sattunud võõrkeha ise välja köhida. Kui võõrkeha on sulgenud hingamisteed osaliselt, hingab kannatanu kuuldavalt. Kui kannatanu ei suuda hingata, karjuda ega köhida, haarab käega kõrist ning on märke, et ta teadvus häguneb, siis on võõrkeha hingamisteed täielikult sulgenud. Sel juhul on kannatanu eluohtlikus seisundis ning vajab kiiret abistamist.

Osaline hingamisteede sulgus

 

Täielik hingamisteede sulgus
kannatanu   rahutu,

võimeline   kõnelema,

köhib,

heliline   sissehingamine

kannatanu   ei suuda kõneleda,

hingata,

köhida   ning kaotab kiiresti teadvuse

 

Esmaabi

Kui kannatanul esineb hingamisteede osaline sulgus, sunnitakse teda tugevalt köhima. Muid võtteid ei rakendata.

Kui kannatanul esineb hingamisteede täielik sulgus, kuid ta on veel teadvusel, tuleb toimida järgmisel viisil:

  • seista kannatanu küljele;
  • toetades ühe käega eestpoolt, kallutada kannatanu rindkeret ettepoole;
  • teise käega lüüa 5 korda järjestikku kannatanu seljale abaluude vahele;

keha3 keha2

 

  • hinnata, kas hingamine leevenes!

 

Kui löögid abaluude vahele ei aidanud, tuleb kasutada Heimlichi võtet

  • seista kannatanu selja taha ja asetada oma käed ümber tema ülakõhu;
  • asetada rusikas käsi kannatanu roidekaarte vahelisse kolmnurka ning haarata teise käega rusikast;
  • tõmmata oma kätega jõuliselt sisse ja ülespoole 5 korda järjest.

keha5 keha4

NB! Käte asetsus täiskasvanu ja raseda abistamisel on erinev!

 

4. Kui hingamine ikka ei leevene, korrata lööke abaluude vahele ja veel kord Heimlichi võtet.

NB! Suust eemalda võõrkeha ainult siis, kui see on nähtav!

keha6

 

5. Juhul kui kannatanu kaotab teadvuse:

  • asetada ta selili põrandale;
  • kutsuda viivitamatult kiirabi;
  • alustada taaselustamisega (30 rindkere kompressiooni ja 2 kunstliku hingamist (?) kui tead inimese tausta. Võõra inimese abistamisel kasuta vaid rindkere kompressioone!

keha8 keha7

Imiku abistamiseks võtta ta kiiresti oma käsivarrele, nägu ja pea allapoole, toetades sõrmedega tema pead ja õlavöödet. Seejärel lüüa mõõduka jõuga 5 korda järsult imiku abaluude vahele. Kui see ei aita, keerata imik käsivarrel selili asendisse ja teha teise käega 5 järsku tõuget rindkerele. Kui tarvis, korrata lööke seljale ja teha uuesti 5 tõuget rindkerele.

keha9 keha10

 

 

Kui laps ka nende esmaabivõtete järel ei hakka normaalselt hingama ja kaotab teadvuse (on lõtv, ei liiguta, ei nuta) – teosta kohe kuni 5 kunstliku sissehingamist.

1. Katta oma suuga imiku suu ja nina ning puhuda õhku lapse kopsudesse.

2. Jälgida lapse rindkere liikumist. Igakordse puhumise eel hingamisteid avades vaadata, kas võõrkeha on näha. Selle nähtavale tulekul üritada see eemaldada.

3. Kombineerida kunstlikku hingamist tõugetega rindkerele, kuni õnnestub saavutada efektiivne kunstlik hingamine või kuni imiku hingamine taastub.

keha11 keha12

 

Ventilatsiooni ebaõnnestumise korral alusta kohe kaudse südame massaažiga (30 rindkere

kompressiooni)!

 

Kasutatud allikad

Choking first aid – adult or child over 1 year

http://www.nlm.nih.gov/medlineplus/ency/presentations/100222_2.htm

 

European Resuscitation Council

https://www.erc.edu/

 

Piltide kasutatud allikad: ADAM

19. aug. 2014

Verejooks on elupuhune vere väljumine vereteedest ehk vere väljumine veresoonest selle seina vigastuse tõttu.

Verejooks võib olla kas sisemine (raske kohe diagnoosida) või väline (silmaga nähtav). Verejooksu võib jaotada:
• väline verejooks – veri voolab väliskeskkonda,
• sisemine – veri voolab kehaõõntesse või õõneselundisse,
• verevalum – veri voolab kudedesse.

Eristatakse vastavalt lähtekohale ka südame, arteriaalset, venoosset ja kapillaarset verejooksu.
Verejooksu põhjused:
• Verejooks rebenemisi – veresoone rebend mehhaanilise trauma või vigastuse tõttu.
• Verejooks näkitsemisi – soone seina terviklikkuse katkemine kasvajalise protsessi, haavandi või mädapõletiku tagajärjel.
• Verejooks läbipääsemisi – põhjuseks on veresoone läbilaskvuse tõus. Soodustavaks faktoriks on siin nakkushaigused, intoksikatsioonid, kiiritus või C vitamiini puudulikkus.
Tavaliselt veri hüübib ja verejooks peatub, kui ta ei ole küllalt intensiivne. Hemorraagia tagajärjed sõltuvad kaotatud vere hulgast, verejooksu kiirusest ja lokalisatsioonist. Kiire verekaotuse korral on üks liiter surmav. Väikesed, kuid korduvad verejooksud põhjustavad aneemiat. Olulisemad verejooksuga seonduvad terminid on ära toodud allpoololevas tabelis.

Verevalum on vere väljumine veresoontest kudedesse
Tekib näiteks sportimisel, kus löögi tagajärjel perifeersed veresooned purunevad ja veri valgub lihaste vahele. Rahvakeeles nimetatakse neid ”sinikateks”.

 

Verevalum võib:
• täielikult resorbeeruda,
• tema kohale jääb tsüst (ajus),
• inkapsuleeruda,
• organiseeruda (asendub kiudsidekoega),
• tekivad liited.
Verevalumi korral soovitatakse jahutada vigastatud piirkonda.

Esmaabi verejooksu puhul sõltub vigastatud soone tüübist
Kapillaarne verejooks
• haavast väljub segaveri (näiteks tavaline väike haav noaga näppu lõikamisel);
• kogu pind veritseb ühtlaste punktidena;
• normaalse hüübivuse korral peatub verejooks ise umbes 3-5 minuti jooksul.

verejooks3

 

Puhasta haav ja seo puhta sidemega või kata plaastriga!
Arteriaalne verejooks tekib arteri vigastuse korral veri purskab haavast või pulseerib südame löögirütmis.
Ohtlikumad on kaela-ja reie arterite-veenide vigastused- nende korral võib verejoa purse olla kuni 3 m kõrgune. Suurte arterite (reie-, õlavarre) vigastus võib minutiga anda eluohtliku verekaotuse, teadvusekadu kuni 5 minutiga !
Tegutse kiiresti!
• suru arter steriilse sidemega vastu luud kinni (südamepoolsemalt)
• arteriaalse verejooksu puhul ülajäsemest: vajuta kaenlaarterile, mis asub kaenlaaugu eesmise ja keskmise kolmandiku piiril. Rõhumise suund poolviltu üles ja väljapoole.
• arteriaalse verejooksu puhul alajäsemest: vajuta reiearterile, mis asub kubeme- sideme all, sideme seesmise ja keskmise kolmandiku piiril. Rõhumise suund eest taha.
• arteriaalse verejooksu puhul peast või kaelast : vajuta unearterile, mis paikneb kõrisõlme kõrval. Rõhumise suund taha ja keskele lülisamba suunas.
• Väikese arteri (käsivarre ja sääre alumine pool, labakäsi ja pöid) vigastuse korral tee haavale rõhkside. Asetada marlit- vatti- marlit vaheldumisi, valmistada paks padjand ja suruda veritsevale pinnale. Kinnitada padjand marlisidemega.

verejooks4

• Kui verejooks on käest või jalast, siis tõsta jäse südame tasapinnast kõrgemale, samaaegselt jätkates haava kokkusurumist.
• Kui verejooks on kontrolli all, seo haav kindlalt, kuid mitte liiga kõvasti kinni, võimalusel jahuta jääkoti abil (või kasutades käepäraseid vahendeid).

verejooks5

Hoolitse, et kannatanu ei läheks šokki. Kui kannatanu on külm, higine või loid, aseta ta lamama nii, et jalad oleksid peast kõrgemale tõstetud ning mässi kannatanu soojalt sisse. Seejärel kontrolli – kas patsient on teadvusel, kas hingamisteed on vabad, kas ta hingab ja on tunda pulssi.
• Kutsu kiirabi!
Venoosne verejooks – tekib veeni vigastuse korral
• veri on hapnikuvaene, tumepunane (näiteks nagu analüüsiks veenivere võtmisel polikliinikus);
• voolab ühtlase joana
Esmaabi
peata verejooks kiiresti surudes steriilse sideme või riide abil haavale;

verejooks6

• asetage kahjustunud kohale side (rõhkside) kompressioonirulli abil. Vajadusel panna peotäis sidemerulle haavale ja kinni siduda näiteks ümber noa/oksa vm.;
• eemaldage ettevaatlikult kannatanu riided (vajadusel lõika või rebi katki), et leida haav. Läbi paksude üleriiete pole alati verd näha. Seetõttu kui ilmastikutingimused (sügisel, talvel) ei luba kannatanut lahti riietada libista käega ülariiete all üle kannatanu keha, avastamaks verejooksu;
• ärge puhastage haavu!
• sõita traumapunkti/erakorralise meditsiini osakonda kui kannatanu seisund võimaldab või kutsuda kohe 112.

Šokk on äge vereringepuudulikkus koos kaasneva elutähtsate elundite verevarustuse häirega ja sellest tuleneva otsese ohuga elule!
See mõiste pole seotud psühholoogilise ega elektrilise šokiga. Põhitunnusteks on hüpotensioon, hüperventilatsioon, teadvusehäired ja oliguuria. Hüpoperfusioon tingib hapniku ja toitainete vähesuse rakkudes, mille tagajärjeks on ainevahetushäired ja atsidoosi teke.

Šoki enam levinud põhjused:
1. verejooksud, põletused;
2. südamelihase infarkt, rasked rütmihäired;
3. mikroorganismid ja nende toksiinid;
4. mürgistused uinutite ja narkootikumidega;
5. türeotoksikoos, diabeetiline kooma.

Šoki staadiumid
Mitteprogresseeruv staadium – siin domineerivad kompensatoorsed mehhanismid. Tagatakse südame minutimaht ja vererõhk. Kannatanul esineb tahhükardia, verevarustuse vähenemine neerudes ja veresoonte ahenemine, mille tagajärjeks on naha jahedus. Südames ja ajus on vasokonstriktsioon tagasihoidlikum ja hapnikuvarustus parem.
Progresseeruv staadium – elutähtsad organid hakkavad kannatama hapnikuvaeguse all. Väheneb südame minutimaht ja veresoonte endoteeli hüpoksia, mis on aluseks Väheneb uriinieritus ja ilmnevad teadvuse häired.
Pöördumatu staadium – suurenevad rakkude kahjustused. Areneb aju hüpoksia. Atsidoosile lisandub hüperglükeemia ja vee ning elektrolüütide häired. Ilmnevad organkahjustused kopsudes, neerudes, südames, ajus, neerupealistes, maksas ja seedetraktis.

Esmaabi šoki korral
• Pane kannatanu lamama.
• Tõsta kannatanu jalad kehast kõrgemale, verevarustuse tagamiseks.

verejooks7

• Kata kannatanu soojalt, kuna ta võib maha jahtuda.
• Rahusta kannatanut.
• Ära anna kannatanule juua (oksendamise vältimiseks).
• Ära lase kannatanul püsti tõusta.
• Kui kannatanu on teadvuseta, aga hingab ja tema pulss on tunda, siis aseta kannatanu lamama stabiilsesse küliliasendisse (recovery position)

verejooks8

• Ära jäta kannatanu järelevalveta!
Kutsu kiirabi!

NB! Kõik verejooksuga kannatanuid tuleb käsitleda kui potentsiaalseid nakkusohtlikke – kaitske iseennast!

Kasutatud allikad

Bleeding
http://www.healthline.com/symptom/bleeding

Bleeding overview
www.emedicinehealth.com/wilderness_bleeding/article_em.htm

Piltide kasutatud allikad: ADAM

7. aug. 2014

Päikesepiste

Päikesepiste ja ülekuumenemise oht on kõige suurem tingimustes, kus õhk ei liigu või on õhu liikumine minimaalne. Keha kogub endasse kuumust ning jahutusmehhanism lakkab toimimast. Kui kergema ülekuumenemise korral püüab organism end jahutada higistamise abil, siis päikesepiste korral lülitub see kaitsemehhanism välja – tekib tõsine eluohtlik seisund.

Ülekuumenemine ohustab kõige rohkem väikelapsi, kuna keha temperatuuri regulatsioon on veel halvasti arenenud ja nemad ei ole ka suutelised ise midagi ette võtma. Vanematel inimestel, ülekaalulistel ja vereringe häirete all kannatajail on samuti termoregulatsiooni iseärasuste tõttu suur oht ülekuumenemisele. Noorte inimeste peamiseks riskiks saada palaval päeval kuumakahjustust on alkohol.

 

Kõrge temperatuuri korral, tekib suurenenud higistamine, muutub aktiivsemaks hingamine.

 

Mida suurema niiskusesisaldusega on õhk, seda vähem keha higistab ja seda vähem saab ka kopsude kaudu sooja ära anda – suureneb oht ülekuumenemisele!

 

Ülekuumenemise sümptomid:

• uimasus või peavalu,

• pulss muutub kiireks,

• nahk on punetav ja soe ning täiesti kuiv,

• oksendamine,

• segasus ja teadvusetus viitavad juba eluohtliku seisundi, kuumarabanduse olemasolule!

Palavusest tingitud võivad esineda ka tugev higistamine, naha kahvatus, nõrkus ja iiveldamine. Väga tugev higistamine võib viia organismi elektrolüüdid tasakaalust välja ja selle tagajärjel tekivad krambid.

 

Ülekuumenemise all kannatavale inimesele tuleb viivitamatult anda esmaabi

  • Kannatanu tuleb viia varju või jahedasse ruumi.
  • Jahutada keha võimalike olemasolevate vahenditega – vabastada riietest, kasta jahedasse vette, katta jahedate mähistega – jää panemist nahale tuleb vältida, et mitte saada nahale külmakahjustust.
  • Kui kannatanu on võimeline jooma, anda talle külmi jooke, kuid mitte alkoholi!
  • Vajadusel kutsuge kiirabi

 Kuidas palava ilmaga hakkama saada?

 • Tuleks juua võimalikult palju vedelikku (mineraalvesi). Kofeiin ja alkohol suurendavad vedelikukadu

• Suletud akendega autosse ei tohi kedagi üksi istuma jätta!!!

 

Kuumarabandus

Kuumus võib kurnav olla nii täiesti tervetele kui ka kroonilisi haigusi põdevatele inimestele, eriti juhul, kui kuuma käes on vaja teha füüsiliselt pingutavat tööd. Kõrge temperatuur, niiskus, tugev päikesekiirgus võivad põhjustada vedeliku ja soolade kaotust, ülekuumenemist, psüühika- ja vereringehäireid, infarktiohtu, päikesepõletusi jt.

Inimese normaalne kehatemperatuur kõigub 36-37 kraadide vahel, selle temperatuuri juures toimivad kõik elutegevusprotsessid kõige efektiivsemalt. Välistemperatuuri tõustes hakkab keha väljastpoolt soojenema. Efektiivsete elutegevusprotsesside tagamiseks lülituvad sisse kaitsvad mehhanismid – laienevad naha pindmised veresooned, mille tulemusel saab suurem hulk verd jahutatud, jahedam veri jahutab ka elundeid.

Tõenäoliselt on tegu kuumarabandusega, kui keha temperatuur kiiresti tõuseb, higistamine peatub ning organism ei suuda ise maha jahtuda. Kehatemperatuur võib 10 kuni 15 minutiga tõusta kuni 41°C või isegi rohkem. Kuumarabandus võib põhjustada surma või püsiva puude kui kiiresti esmaabi ei osutata.

Kuumarabanduse sümptomiteks võivad olla: 

  • Kõrge kehatemperatuur (üle 39°C)
  • Punane, kuum ja kuiv nahk (higistamine on peatunud)
  • Pulsisageduse kiirenemine
  • Tuikav peavalu
  • Peapööritus
  • Iiveldus
  • Meeltesegadus
  • Teadvusetus

 

Esmaabi kuumarabanduse korral

 

 

  • Toimetage kuumarabanduse kannatanu jahedasse varjulisse paika;
  • Jahutage kannatanu, kasutades ükskõik milliseid käepäraseid vahendeid (jaheda dušši alla; pritsige jahedat vett või niisutage kannatanu märgade jahedate rättidega; jääkottide abil);
  • Mõõtke aegajalt kuumarabanduse ohvri kehatemperatuuri ja jätkake tema jahutamist kuni kehatemperatuur langeb vähemalt alla 39° C;
  • Kui kannatanu on teadvusel pakkuge rohkelt juua jahedat mineraalvett;
  • Vajadusel kutsuge kiirabi!

 

Kasutatud kirjanduse allikad

Heatstroke: Symptoms and treatment

http://www.webmd.boots.com/a-to-z-guides/heatstroke-symptoms-treatment-sunstroke

Päike ja kuumus. Terviseameti kodulehekülg

http://www.terviseamet.ee/keskkonnatervis/paike-ja-kuumus.html

Päikesepiste

http://www.rescue.ee/8767

 

Piltide kasutatud allikad:

© Healthwise

21. juuli 2014

Diabeet ehk suhkrutõbi on energiaainevahetusehäire, mis on tingitud kõhunäärme vähesest insuliinitootmisest või insuliini toime nõrgenemisest ja insuliini eritumise puudulikkusest. Normaalseteks veresuhkru väärtusteks (tühja kõhuga!) loetakse 3,5 – 5,5 mmol/l. Eristatakse I. tüüpi e. insuliinsõltuvat ja II. tüüpi e. insuliinsõltumatut diabeeti. Diabeetikute arv maailmas suureneb kiiresti ning enamik neist on II. tüübi diabeetikud. Seda seostatakse elanikkonna vananemisega ja eluviisi muutustega.

 

I. tüüpi diabeet kuulub haiguste rühma, mida nimetatakse autoimmuunhaigusteks, mida ei ole võimalik ennetada. kui immuunsüsteem, mis tavaliselt aitab organismil võidelda bakterite ja viiruste vastu, ründab nüüd enda organismi. Diabeedi korral ründab immuunsüsteem kõhunääret (pankreast), täpsemalt neid rakke, mis toodavad insuliini. Kui pankreas ei tooda enam piisavalt insuliini, kujuneb välja diabeet. Insuliin on vajalik, et veres ringlev suhkur ehk glükoos rakkudesse viia. Rakkudele on glükoosi vaja energia tootmiseks. Glükoos jääb vereringesse, mistõttu veresuhkru tase tõuseb, samal ajal kui rakud nälgivad.

diabeet2

Kui insuliini on organismis vähe, jääb verre liiga palju suhkrut

Liigne suhkur eritub neerude kaudu uriiniga, viies kaasa vedelikku. Selle tagajärjel uriinikogused suurenevad, tekib pidev janutunne ning kaalulangus. Lisaks võib esineda:

  • väsimust, nõrkust, koormustaluvuse langust,
  • suurenenud söögiisu ning naha sügelust.
  • Haavad paranevad aeglaselt ning öösiti tekivad säärelihaste krambid.

Insuliinipuudus ja I. tüüpi diabeedi avastamise hilinemine võivad viia ketoatsidoosi kujunemisele, mis on tingitud happeliste ainete kuhjumisest organismis. Happemürgistuse sümptoomideks on:

  • iiveldus,
  • oksendamine,
  • kõhuvalud,
  • väljahingatava õhu atsetoonist tingitud hapukasimal lõhn. Seisund viib jätkudes unisusele ja teadvusekaotusele.

Diabeetiku organismis insuliini ei toodeta, seetõttu on vajalik eluaegne asendusravi iga päev insuliini süstides

Diabeetik vajab basaalinsuliini, mis katab insuliini vajaduse öösel ja söögikordade vahel. Toidukordade eel süstitakse kiiretoimelist insuliini, mille ülesandeks on talletada toidust saadavad toitained ning vältida liigset veresuhkru tõusu peale sööki. Lisaks insuliinravile on vajalik täpselt järgida oma toitumist. Toidukoguste hindamine ja planeerimine söögikordade kaupa (eriti süsivesikute arvestamine) ning vere suhkrusisalduse mõõtmine aitavad diabeetikul leida just temale sobivad insuliiniannused. Liikumine ning aktiivsed eluviisid, mis tugevdavad insuliini toimet ning langetavad veresuhkrut, on suhkruhaige elus sama tähtsad kui insuliin.

Mida stabiilsemana hoitakse veresuhkru tase, seda aeglasemalt tekivad tüsistused

Tõsisemad komplikatsioonid veresoonte poolt põhjustavad infarkti, insulti, gangreeni, nägemise kaotust ja neerupuudulikkust. 1. tüüpi diabeedi haigetel on neeru veresoonte kahjustuse tagajärjel kujunev neerupuudulikkus põhiliseks surmapõhjuseks.

II. tüüpi diabeet tekib tavaliselt ülekaalulistel inimestel vanuses 45 ja rohkem

Haigus ja sümptomid arenevad vähehaaval ja on tingitud sellest, et insuliini tootmine kõhunäärmest väheneb järk – järgult, mitte järsult nagu I. tüüpi diabeedi puhul. Kuigi järjest kasvav ülekaalulisuse probleem laste ja noorukite seas tõstab riski haigestuda diabeeti juba nooremas eas. Umbes 90% kõikidest diabeetikutest on II. tüüpi diabeetikud. Tervist mõjutavad eluviisimuudatused võivad vähendada II tüüpi diabeeti haigestumise riski, mis enamasti kaasneb vananemise ja istuva eluviisiga.

Diabeedi tekkepõhjused:

  • pankreas ei tooda enam piisavalt insuliini
  • pankreas toodab küll insuliini, kuid organismi rakud ei kasuta insuliini korrapäraselt, mida nimetatakse ”insuliinresistentsuseks”. Organismi rakud kaotavad tundlikkuse normaalse insuliini taseme.

Esmane ravi on dieet, kehakaalu kontroll ja füüsilise koormuse suurendamine. Kui vaatamata sellele püsib veresuhkur kõrge, tuleb raviskeemi lisada tabletid või mõnel juhul ka insuliin.

Riskifaktorid

diabeet3

  • Vanus üle 40 eluaasta
  • Diabeedi esinemine perekonnas
  • Ülekaal ja/või kõhupiirkonna rasvumine
  • Eelnenud veresuhkru omastamise häire
  • Kõrgenenud vererõhk
  • Kõrgenenud kolesterool
  • Eelnevad südame- ja veresoonte haigused
  • Naistel rasedusaegne diabeet

Füüsilise koormuse, elustiili muutmise ja kaalu langetamisega on võimalik veresuhkru väärtuseid parandada ja II. tüüpi diabeeti haigestumist edasi lükata või vähendada haigestumisriski

Sümptomid

  • suukuivus, janu, väsimus võivad avalduda tagasihoidlikult või üldse puududa;
  • kõrgenenud veresuhkru tase.

 

Soovitused

diabeet4

  • Alates 45–ndast eluaastast mõõtke oma veresuhkrut vähemalt korra aastas, kui teil esinevad ka riskifaktorid, kui teil aga puudub eelnev risk, siis soovitatakse veresuhkrut kontrollida iga 3 aasta tagant.
  • Tüsistusi saab vältida või vähemalt nende teket aeglustada adekvaatse suhkruhaiguse raviga.
  • Olge füüsiliselt aktiivne!
  • Toituge korrapäraselt ja tervislikult, hoides kehakaalu normipiirides
  • Vältige stressi!

Mõõdukas kehaline aktiivsus on vajalik igas eas inimestele ja see on üks tervisliku elustiili alustalasid

Väheliikuvatel inimestel on rohkem terviseprobleeme, kui kehaliselt aktiivsetel. Vähene kehaline aktiivsus ja ülekaalulisus on üheks põhjuseks diabeeti haigestumisel. Mõõduka ülekaaluga inimeste kehakaalule mõjub füüsiline aktiivsus eriti efektiivselt, kuid väga suure ülekaaluga inimestel mõjub juba isegi jalutuskäik väga positiivselt, eriti kui seda järk-järgult pikendada või kiirendada.

Füüsiline aktiivsus parandab vererasvade tasakaalu ja avaldab soodsat toimet südame-veresoonkonnale, lisaks:

  • Vähendab üldkolesterooli taset
  • Tõstab nn hea HDL-kolesterooli taset
  • Langetab vererõhku
  • Vähendab trombide tekkimise võimalust
  • Parandab ja soodustab veresoonte ahenemise korral uute veresoonte moodustumist
  • Vähendab südamehaiguste tekkimise riski

Esmaabi hüpoglükeemia korral

Hüpoglükeemia on eriline seisund, mille põhjustab liiga madal veresuhkru tase – alla 3,0 mmol/l. Väga kiiresti võib areneda hüpoglükeemiline kooma ehk teadvusetus, mis eluohtlikkuse tõttu võib nõuda meditsiinilist abi. Hüpoglükeemia võib ilmneda järgmistes olukordades:

  • tavalise insuliinidoosi katteks on tarbitud oluliselt vähem süsivesikuid (kiirustate ja jätate söögi pooleli; olete isutu ja sööte vähem);
  • tehtud on tavalisest suurem insuliini doos – ekslikult või tahtlikult (kiirustades või halva valgustuse puhul)
  • süstitud oluliselt suurema koguse; tahtlikult valitud suurem doos, kuid toit sisaldas süsivesikuid arvatust vähem);
  • tavalisest oluliselt tugevam füüsiline koormus (kõndimise asemel jooks liiklusvahendile rutates, kodune kiirustav suurpuhastus, ootamatu füüsilise koormusega tööülesanne);
  • alkoholi tarvitamine – isegi mõõdukates kogustes on suhkrut alandava toimega;
  • ettevaatust ka kevadel, kiirel ilmastiku soojenemise perioodil ja reisimisel.

 

Hüpoglükeemia tunnused:

  • ootamatult ilmunud nõrkus
  • higistamine
  • käte- või seesmine värin
  • pearinglus
  • kahvatus
  • rahutus, hirm
  • südamekloppimine
  • näljatunne
  • nägemisehäire
  • segasus

 

  • Loetletud nähtude puhul tuleb pikalt mõtlemata kohe süüa–juua kergesti imenduvaid süsivesikuid (kui puudub allergia, siis sobib hästi mesi, šokolaad; keele alla suhkur!)
  • Keerake abivajaja küljele.
  • Vajadusel kutsuge kiirabi, kui seisund ei parane!

 

Kasutatud kirjanduse allikad:

http://www.diabeet.ee/

Eesti Diabeediliit

http://www.diabetes.ee/Mis-on-diabeet.php

 

Kasulikku lugemist:

Toitumine ja haigused

http://www.toitumine.ee/diabeet/

 

Piltide kasutatud allikad: ADAM

10. juuli 2014

Palavik

Palavik on organismi kaitsereaktsioon, mida ei ole vaja alati ravida. Palaviku tõustes hävivad haigustekitajad ja nende mürgid organismis kiiremini, sest palavik aeglustab viiruste ja bakterite kasvamist ning paljunemist. Palavikuks loetakse kehatemperatuuri üle 38°C. Enamasti on palaviku põhjuseks iseenesest mööduv viirusinfektsioon, mis ei ole ohtlik. Mõnikord tõuseb kehatemperatuur vaktsineerimise järgselt, imikutel ka üleliigsete riiete tõttu, samas võib palavik viidata raskele haigusele.  Palavik on haigusega kaasneva põletiku tunnus ja organismi loomulik reaktsioon haigustekitajate vastu, seega on palavik kaitsereaktsioon.

Palavik loetakse pikaleveninuks, kui see on kestnud vähemalt neli nädalat, sel puhul on kõige tavalisemaks põhjuseks infektsioonid, ka reuma puhul. Pikenenud kerge palavik kaasneb ka mitmete pahaloomuliste kasvajatega, näiteks: lümfoomi, neeruvähi ja pankreasevähiga. Ajust pärit põhjusega on palaviku korral tegemist sel juhul, kui peaajutrauma on vigastanud ajus asuvat termoregulatsioonikeskust.

Kehatemperatuur on kõrgem õhtupoolikuti ja kõige madalam hommikupoolsel ööl.  Viiruse poolt põhjustatavate haiguste puhul tõuseb palavik äkki kuni 39,5 C ja alaneb 3-4 päeva pärast. Jaotatakse:

  • Madal palavik –  37-37,5° C
  • Mõõdukas  kuni 39°C
  • Kõrge – üle 39°C

Normaalne temperatuur

Lastel kaenla alt mõõtes kuni 37,3° C; täiskasvanutel kuni 37,0°C

Suuõõnest ja pärakust mõõdetud temperatuuri väärtused on kõrgemad!

Mida noorem on laps, seda varjatumalt esinevad palaviku sümptomid

Imiku kehatemperatuur võib nutmise ja rahutuse korral tõusta 1°C võrra. Palavikus imik on rahutu, ärritunud, nutab palju või vastupidi on tavapärasest vaiksem ja uimase olekuga. Vanemad lapsed kurdavad peavalu, magamisraskust, unisust ning kaebavad külma- või kuumatunnet ruumis, kus teised tunnevad end hästi.

Palavikukrambid

Lastel vanuses 3 kuud kuni 5 eluaastat võivad palavikuga kaasneda krambid, mis tekivad tavaliselt esimeste haigustundide jooksul. Palavikukrambid on üldjuhul healoomulised, kuid esmakordselt tekkinud palavikukrampide puhul tuleb alati kutsuda kiirabi. Krampide ajal võivad lapsel esineda jäsemetes tõmblused või on laps hoopis lõtv. Lapsega puudub enamasti kontakt, tema pilk on tardunud või on silmamunad pööratud üles. Tavaliselt kestab krambihoog vähem kui minuti, väga harva ka kuni 15 minutit.

Esmaabi

palavik2

  • Mõõduka kehatemperatuuri tõusu puhul, kui haigestunu üldseisund on hea, pole palavikku langetavaid ravimeid vaja anda. Palaviku alandamiseks sobivad toimeainena paratsetamooli või ibuprofeeni sisaldavad ravimid.
  • Füüsiline koormus pole soovitav.
  • Andke haigestunule palju ja tihti juua! Parimad on leiged joogid: punasesõstra-, jõhvikamorss, ravimteed, ilma gaasideta  mineraalvett.
  • Kui laps on punetav ja käed-jalad soojad, võib kasutada lihtsaid koduseid ravivõtteid (ka viinasokke). Võtke laps riidest lahti, imikul tuleb kindlasti ära võtta ka mähkmed! Laps katta õhukese linaga, mitte tekiga!
  • Veega üle hõõrumine: vesi peab olema leige (36-37°C), mitte külm! Ülehõõrumise kasu on suurem, kui vette lisada veidi viina (1:1).
  • Otsaette võib panna jaheda veelapi.
  • Kindlasti ei tohi ülehõõrumisi teha, kui lapsel on külmavärinad!
  • Lisaks on palavikku langetavad ravimid, mida võib hakata andma, kui kehatemperatuur on tõusnud üle 38,5°
  • Kroonilise palaviku korral suhtutakse ravimite andmisse ettevaatusega, kuni palaviku tekkepõhjus on välja selgitatud.
  • Jälgige haigestunu  seisundit ning keskenduge pigem enesetundele ning käitumisele, mitte temperatuurinäidule (eriti laste puhul!)
  • Ärge sundige haigestunu sööma!

Palaviku puhul on oluline jälgida, et haigestunu saaks piisavalt vedelikku, kuna kehatemperatuuri tõustes kiireneb ainevahetus ning suureneb vedeliku kaotus naha ja hingamisteede kaudu. Samuti vedelikukadu esineb siis kui lisaks esineb kõhulahtisus ja/või oksendamine.

Vedelikupuudusele viitavad järgmised sümptomid:

  • kuiv või kleepuv suu,
  • pisarate puudumine nutmisel,
  • aukuvajunud silmad,
  • urineerimise vähenemine,
  • kuiv ja jahe nahk,
  • loid või rahutu laps,
  • väsimus ja uimasus vanemal lapsel.

Konsulteerige perearstiga või vajadusel kutsuge viivitamatult kiirabi juhul, kui

  • haigestunul esinevad palaviku krambid!
  • palavik püsib >39°C rohkem kui 24t ega allu ravimitele!
  • haigestunu muutub desorienteerituks!

Kasutatud allikad

http://www.emedicinehealth.com/fever_in_adults/article_em.htm

http://www.patient.co.uk/doctor/pyrexia-of-unknown-origin

http://www.webmd.com/fitness-exercise/tc/dehydration-home-treatment

Tartu Ülikooli Kliinikum. Laps ja palavik.

http://www.kliinikum.ee/attachments/article/104/laps_ja_palavik_LK.pdf

Piltide kasutatud allikad:

MultiMedicus

2. juuli 2014

21.-22.08 toimub avatud kahepäevane esmaabi põhiõppe koolitus, kuhu on võimalik registreerida end ka üksikisikutel. Kahepäevase esmaabi põhiõppe koolituse hind ühele inimesele on 50 eur (käibemaksu ei lisandu). Hind sisaldab koolituse ettevalmistust ja läbiviimist, kohvipausi, õppematerjale igale koolitatavale ja Tervishoiu Akadeemia tunnistusi.

Kõigil soovijail palume ühendust võtta e-maili teel koolitused@tervishoiuakadeemia.ee

Kohtumiseni!

2. juuli 2014

Vaktsineerimine

Nakkushaiguste puhangud on tõsine oht

Nakkushaigused tapavad inimesi tänapäevani. Teadus ja tehnoloogia on andnud meie käsutusse paljude nakkushaiguste vastu kaitsmiseks tõhusa vahendi – vaktsiini. Vaktsiin tagab inimesele tervise täna ja aastateks ette. Erinevate haiguste vastu võitlemiseks mõeldud vaktsiinide loojaid on korduvalt tunnustatud teaduse ja avalikkuse kõrgeima autasuga – Nobeli preemiaga. Vaktsineerimise abil on võimalik nakkushaigusi kontrolli all hoida ja haigestumist kõrvaldada. Immuniseerimine on üks kõige kuluefektiivsemaid tervishoiu saavutusi.

Immuniseerimine on tähtis!

  • Immuniseerimine päästab elusid (aastas rohkem kui kolm miljonit inimelu).
  • Immuniseerimine on inimese põhiõigus – mis ei ole kättesaadav kõigile.

Vaktsiin-välditavad nakkushaigused

  • A-viirushepatiit
  • B-viirushepatiit
  • Difteeria
  • Gripp
  • H. Influenza nakkus ehk Hib
  • Jaapani entsefaliit
  • Kollapalavik
  • Koolera
  • Kõhutüüfus
  • Leetrid
  • Läkaköha
  • Marutõbi
  • Meningokokknakkus
  • Mumps
  • Papilloomiviirusnakkus
  • Pneumokoki-nakkus
  • Punetised
  • Poliomüeliit
  • Puukentsefaliit
  • Rotaviirusenteriit
  • Teetanus
  • Tuberkuloos
  • Tuulerõuged
  • Vöötohatis

Reisil olles võivad erinevad tervisehädad kimbutada ka kõige parema tervisega inimesi

Seda juhul, kui enne reisi pole piisavalt hoolikad oldud ja kaitstud end võimalike nakkuste ja hädade eest. Reisides riskipiirkonda, tuleks minna eelnevalt arsti konsultatsioonile ja seda kindlasti 4-6 nädalat enne reisi, sest hiljem ei jõua paljud vaktsiinid enam mõjuma hakata.

Reisil üheks sagedasemaks probleemiks on kõhulahtisus, eriti kõhutüüfus, mis levib tavaliselt vee ja toiduga. Esineb piirkondades, kus on halvad olmetingimused. Selle ärahoidmiseks tuleks:

  • süüa vaid kuumas töödeldud toitu;
  • hoiduda salatitest, kooritud puuviljadest, jääkuubikutest, piimatoodetest;
  • juua ainult poest ostetud vett’

vaktsiin2

Malaaria

vaktsiin3 vaktsiin4

Malaaria on sääsehammustusega ülekanduv nakkushaigus, millele on iseloomulikud palavikuhood koos külmavärinate ja higistamisega, kehvveresus ning põrna suurenemine. Eestis on olnud mitmeid malaaria juhtumeid. Malaaria vastu vaktsiini ei ole, kuid enne – pärast reisi tuleb kindlasti võtta ravimit, kuna malaariasse võib haigestuda ka alles aasta hiljem. Umbes 40% maailma elanikkonnast elab malaariapiirkondades – Aafrikas, Lõuna- ja Kagu-Aasias, Kesk-Ameerikas ning Lõuna-Ameerika põhjaosas. 80% malaariajuhtumitest esineb Aafrikas, Sahara kõrbest lõuna pool.

 

Kollapalavik

Kollapalavik on sääsehammustuse kaudu nakkav troopiline viirushaigus, millele on iseloomulik järsk algus, palavik, pulsi aeglustumine ning peavalud; väga raske kulu puhul ka neerude- ja maksakahjustus ning surm  – kulgeb gripisarnaselt. Ainuke vaktsiin, mis on osades riikides kohustuslik. Kollapalavikku esineb ulatuslikult troopilises Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas Sahara kõrbest lõunapool. Haigust ei esine Aasias.

 

Tuulerõuged

vaktsiin5

Paljude arvates on tuulerõuged kerge haigus, kuid USAs kontrollivad ka turistide tuulerõugevaktsiini. Kes on tuulerõuged läbi põdenud, sellel pole probleeme, kuid teised peaksid end tuulerõugete vastu vaktsineerima.

 

Vaktsiinide ohutus

Vaktsiinide kasutamisel eristab neid klassikalistest ravimitest järgmised olulised tegurid:

  • vaktsiine kasutatakse mittehaigestunud inimestel;
  • vaktsiine kasutatakse profülaktilisel eesmärgil vaktsiin-välditavate nakkushaiguste ennetamiseks;
  • vaktsiine kasutatakse ennekõike lastel ja
  • vaktsiine kasutatakse maailmas väga laialdaselt.

Müüdid vaktsiinidest

  1. Parem on haigus läbi põdeda kui vaktsineerida

Tegelikkus: Kuna vaktsineerimise käigus viiakse organismi kahjutuks tehtud haigustekitaja või selle osakesi, siis ei saa vaktsiin põhjustada haigestumist. Seetõttu on vaktsineerimine organismile kindlasti vähem koormav ja ohutum viis immuunsuse saavutamiseks kui nakkushaiguse läbipõdemine. Ei ole võimalik ette ennustada, kui raskelt keegi haigust põeb ja millised võivad olla selle tagajärjed. Nakkushaigust põdev inimene levitab haigusetekitajaid teistele inimestele, kellel võib haigus kulgeda raskelt ja lõppeda kurbade tagajärgedega. Vaktsineeritud inimene ei haigestu ega levita seetõttu haigustekitajaid  teistele inimestele.  (Terviseamet …)

  1. Pole mõtet vaktsineerida haiguste vastu, mida Eestis ei esine

Tegelikkus: Nakkushaigused ei tunne riigipiire. Tänases globaliseerunud maailmas on võimalik ühe päeva jooksul haigustekitajate levik suvalisest maailma paigast teise. Vaktsineerimise üks eesmärke on kujundada elanike seas nn üldine ehk populatsiooni immuunsus. See tähendab, et kui meie seas on piisaval hulgal immuunseid inimesi, siis ei ole haigustekitajatel võimalik inimeste hulka sattudes uuesti levima hakata. (Terviseamet …)

  1. Vaktsiinid sisaldavad ohtlikke aineid

Tegelikkus: Vaktsiinid sisaldavad peale haigustekitaja osakeste ka üliväikestes kogustes abiaineid. Vaktsiinides sisalduvate abiainete täielik loetelu on toodud ravimi pakendi infolehes. Abiained lisatakse vaktsiinidele selleks, et tagada nende tõhusus ja ohutus. Kõik vaktsiinid läbivad enne müügiloa saamist põhjaliku kontrolli, sh inimuuringud. Ravimite ohutust jälgitakse rutiinselt ka pärast selle turule tulekut. Ükski Euroopa või Eesti ravimiameti müügiloaga vaktsiin ei sisalda inimorganismile ohtlikus koguses abiaineid ega muid  ühendeid. (Terviseamet …)

 

 

Täpsema info saamiseks ja vaktsineerimiseks soovitame ühendust võtta reisinõustamise ja vaktsineerimise kabinettides (nt Tallinnas, Lääne-Tallinna Keskhaigla Merimetsa Nakkuskeskus Paldiski mnt 62, tel 659 8594)

 

Kasutatud kirjandus:

Terviseamet. http://www.vaktsineeri.ee/kasulikku/kasulikku-lugemist.html

 

Kasulikku lugemist:

http://reisivaktsiinid.ee/

http://www.vaktsineeri.ee/kasulikku/kasulikku-lugemist.html

 

Piltide kasutatud allikad:

http://www.naturesfare.com/blog/vaccination-season/

 

 

 

25. juuni 2014

Liigeste vigastused

Vigastused jagunevad kaheks. Esmased, tekivad stressi vahetul tagajärjel:

  • Väline põhjus
  • Äkiline kokkupuude teise inimesega või esemega
  • Ootamatu löök
  • Löök või surve liiklusvahendilt
  • Kukkumine
  • Ümbritseva keskkonna toime
  • Sisemine põhjus
  • Organismi ülekoormus

 

Teisesed vigastused, mis võivad olla tingitud varasemast paranemata vigastusest või kroonilisest haigusseisundist:

  • Varased vigastused
  • Hilised vigastused
  • Haigused, mis ei ole otseselt traumaga-vigastusega seoses, kuid on tekkinud vigastuse foonil

 

Liigeste vigastused

• Liigessidemete rebendid (elastsuse ja venitatavuse piiride ületamisel);

• Luksatsioonid (rebenenud liigeskapsel ja sidemed)

• Kõhre vigastused

Õlapiirkonna vigastused

Õlavarreluule õlaliigese lähedal kinnituvad  neli lihast, millede ülesandeks on käe tõstmine küljelt üles, käe pöörlevate liigutuste sooritamine õlast. Õlaliigese nihestuse korral puudub kontakt õlavarre ja abaluu vahel, õlavarreluu nihkub oma pesast välja. Õlaliigese nihestus võib esineda korduvalt, selle aluseks on kas rebenenud liigeskapsel või väljaveninud sidemed ehk ligamendid. Kõikidest inimkeha liigestest tekib nihestus õlaliigeses kõige sagedamini. Õlaliigese nihestus tekib sagedamaini maadluses, motokrossis jt. käele kukkumisvõimalustega spordialadel, viskealadel (kettaheide, pallivise, odavise jms).

liigesed2 liigesed3 

Võimalikud vigastused ja nende põhjused

  • Õlaliiges on suure mobiilsusega, seetõttu ebastabiilne
  • Kukkumine-löök õlale, õlaliigese nihestus
  • Rangluu murd, mis võib olla tingitud kukkumisest õlale või ettesirutatud käele
  • Tagumine õlaliigese luksatsioon – tekib kui jõud mõjub piki õlavarreluu telge, mis võib tekkida epilepsiahoo ajal, alkohoolses intoksikatsioonis isikul ja elektrilöögi ajal

 

Sümptomid

  • Peale nihestust tekib tugev valu.
  • Kätt õlaliigesest liigutada ei saa.
  • Valu leevendamiseks on käsi küünarliigesest kõverdatud ja toetab seda teise käega.
  • Õlaliigese vaatlusel  on väliskuju muutunud.
  • Õlanuki alune on tühi.

 

Esmaabi ja ravivõimalused

 

Õlaliigese nihestus paigaldatakse narkoosis. Seejärel seotakse käsi mitmeks nädalaks keha külge erilise sidemega, kuid ravivõimlemisega tuleb alustada kohe. Korduvaid õlaliigese nihestusi saab ravida operatsiooniga. Seda saab teha nii avatud kui artroskoopilisel meetoditel.

  • Aita kannatanul asendisse, mis leevendaks valu.
  • Võimalusel fikseeri käsi keha külge kinni (kolmnurksideme abil), taga liigese liikumatust.
  • Kutsu abi, võimalusel transpordi kannatanu haiglasse.
  • Pane külmkompress peale
  • Trauma korral rakendada R.I.C.E printsiipi

 

 

 

Ravivõimalused

  • Vajadusel pöörduda traumatoloog-ortopeedi vastuvõtule
  • Elektriravi (ultraheli)
  • Füsioteraapia eesmärgiks on taastada rotaatormanseti lihaste jõudlus ja õlaliigese normaalne liikuvus
  • Õlaliigese staatiliste harjutustega alustada 2 nädalat pärast vigastust (madala koormusega liikuvuspiire taastavad harjutused)
  • jõuharjutustega (kummilindiga) alustada kui staatiliste harjutuste sooritamisel õlaliigese valu puudub
  • Staatilisi ja kummilindiga harjutusi teha iga päev vähemalt 2-3 kuud

 

 

Küünarliigese vigastused esinevad kõige sagedamini lastel

 

Küünarliigese spordivigastusi ning-traumasid esineb tunduvalt vähem kui randme- ja õlaliigesel. Naaberliigesed võtavad küünarliigese eest “löögi enda peale“. Lisaks kaitsevad küünarliigest ka tema anatoomilised iseärasused nagu luuline hingtüüpi liigendumine ning koos liigeskapsliga tugev sidemelis-kõõluseline aparaat. Taastusravi tuleks trauma või operatsiooni järgselt alustada võimalikult vara vältimaks degeneratiivsete muutuste tekkimist küünarliigeses ning selle jäikuse teket.

liigesed4

 

 

Põhiliseks sümptomiks on valu küünarliigese välimisel küljel, mis tugevneb liigutamisel, eriti millestki kinnihaaramisel sõrmedega ja füüsilisel koormusel. Haiguse kroonilise kulu korral võib tekkida lihaste nõrkus ja lihaste kõhetumine ning valu tekib juba ka une ajal.

 

Küünarliigese vigastus tekib:

• kukkumisel väljasirutatud käele, mis võib põhjustada lisaks küünarluu murdu

• enamasti dislokatsiooniga

• lastel enamasti paindemurd

 

 

Ravivõimalused

 

Enamasti piisab raviks kipslahasest, ka siis, kui tegemist on nihkega murdudega. Sel juhul luumurd paigaldatakse kohaliku tuimestusega ja asetatakse kipslahasele, üksikutel juhtudel on vajalik operatsioon.

 

 

Millised on kõige sagedasemad põlve- ja randmeliigese vigastused?

 

  • Ägedad (sidemete vigastused; kõhre-luumurrud; rakendusliku ülekoormusega seotud sündroomid);
  • Kroonilised: vanadest sidemetevigastustest tingitud liigeste ebastabiilsus.

liigesed5

 

Randme vigastuse põhiprobleemiks on kukkumine väljasirutatud käele

 

Tänapäeval ortopeediline tegevus on mõeldamatu ilma füsioteraapiata,  nii ka randmeliigese patoloogia ravis on see määramatult tähtsal kohal.  Randmeliigese taastusravi kompleksid hõlmavad nii venitus-jõuharjutusi kui ka kinesioloogia põhiseisukohti järgivaid tegevusi.

liigesed6

 

 

 

 

 

 

  • Randme- ja põlveliigese tugisidemed on kasutusel nii traumade kui ka ülekoormussündroomide ravis. Tugisidemetel on erinevaid ülesandeid, nt liigese liikuvusulatuse piiramine kindlas tasapinnas, liigese immobiliseerimine, põrutust absorbeeriv efekt, teatud sidemestruktuuri fikseeriv efekt. Sestap on esmalt vaja panna õige diagnoos, otsustada, kas üldse on tugisidet vaja, ning vajaduse korral valida õige tugiside. Seega oleks tugisidemete ordineerimisel enne vaja konsulteerida ortopeedi ja/või taastusarstiga.
  • Teipimine on spetsiaalsete sidemete paigaldus traumade ravimiseks ja profülaktikaks, et kergendada lihastele, liigestele ja sidemetele kantavat koormust.

 

Hüppeliigese sidemete vigastused

 

Sagedaseim vigastus on hüppeliigese väliskülje sidemete venitus või rebend, mis tekib enamasti maandumisel ebatasasele pinnasele või maandumisel jalalabale vales asendis näiteks nõrkade jalalihaste või väsimuse tõttu (vigastus tekib inversioonil – sissepööramisel). Vigastus võib tekkida ka maandumisel pallile, kokkupõrkel kaaslaste või inventariga, mittesobivate spordijalatsite kandmisel. Need vigastused moodustavad 70% kõikidest hüppeliigese vigastustest.

 

Harvem tuleb ette hüppeliigese sisekülje  sidemete venitust ja ka rebendeid (sisekülje vigastus tekib jalalaba liigsel väljapööramisel – eversioonil).

liigesed7

 

Sidemete traumades eristatakse kolme raskusastet:

 

I. aste – sidemete venitus – tekib kerge valu hüppeliigese välimisel poolel, kui pöörata hüppeliigese välimine pool alla. Esineb kerge paistetus liigese välimisel poolel.

 

II. aste – sidemete osaline rebend – tekib mõõdukas valu hüppeliigese välimisel poolel, kui pöörata hüppeliigese välimine pool alla. Tekib ka mõõdukas turse liigese välimisel poolel. Hüppeliiges on kangestunud.

 

III. aste – sidemete täielik rebend – väga tugev valu, kiiresti tekib turse, hüppeliiges ebastabiilne või ebaloomulikus asendis.

 

Tavaliselt on rebend osaline. Põhjus on jalatalla pööramine väljapoole või sissepoole, mis võib tekkida maandumisel, löögil hüppeliigese piirkonda või kokkupõrkel.

 

Sümptomid

 

Hüppeliigese trauma puhul on kõik kolm astet sarnaste kliiniliste näitajatega. Nende eristamine on otseselt seotud trauma raskusastmega. Vigastatud hüppeliigese sidemetega sportlane kurdab valu liikumisel. Visuaalselt on nähtav paistetus ja verevalum vigastatud piirkonnas. Vigastatud sidemete palpeerimine on valulik.

 

Kerge astme trauma puhul on turse lokaalne (ainult vigastuse kohas). Kannatanu tunneb kerget valu, kuid on liikumisvõimeline.

 

Osalise hüppeliigese rebendi korral laieneb turse ka tallal ettepoole ja välisküljele suuremale alale. Valu kiirgab ka talla alla. Liikumine on väga raske, vahel ei ole valu tõttu võimalik üldse tallale toetuda.

 

Eesmiste sidemete täieliku rebenemise korral nihkub tald ettepoole. Külgsidemete täieliku rebendi korral on näha talla külgliikumise suurenemist. Kõiki sümptoome vigastatud jalal võrreldakse terve jalaga.

 

 

R.I.C.E meetod põhimõtted liigeste vigastusega kannatanu ESMAABIS või kolme K printsiip

liigesed8

 

R (rest)puhkus

I (ice)jää (jahuta vigastatut liigest)

C (compression)side (tugiside)

E (elevation)jäse kõrgemale

 

  • Naha külmakahjustuste vältimiseks peaks jää all olema õhuke riie või salvrätik, külma võib peal hoida kuni 30 min järjest jääprotseduuri korrata 3-4 tunni tagant.
  • Vigastuse raskusest sõltuvalt tuleb külmaravi teha ja jäseme liikumist piirata 2-3 päeva vältel. Pärast seda on vaja hakata kasutama soojendusmeetodeid, mis kiirendavad verevoolu antud piirkonnas ja aitavad hematoomil taanduda.
  • Raskemate traumade puhul (tugev venitus, luumurru kahtlus) tuleb kohe kutsuda kohale kiirabi või pöörduda ise erakorralise meditsiini osakonda.
  • Iga hüppeliigese sidemete vigastus ei vaja röntgenuuringut. Röntgeni tegemine on enamasti vajalik, kui esineb välimise või sisemise alaosa valulikkus või vigastatu on võimetu astuma järjest neli sammu.

 

 

 

 

Kuidas vältida liigese vigastusi treenides?

Enne treeningut loomulikult tuleb teha korralik soojendus. Tuleb vältida ülekoormust ja jälgida, et treeninguid ei jätkataks valu tekkimisel.

 

 

Kasutatud allikad:

 

http://orthoinfo.aaos.org/topic.cfm?topic=a00150

 

 

Kasutatud piltide allikad: ADAM