Blogi

19. apr. 2017

Südameinfarktil ja paanikahool on sarnased sümptomid: düskomfort või valu rinnus, higistamine, kihelus, sagenenud hingamine, iiveldus. Asjaolu, et südamelihase infarkt võib provotseerida paanikahoogu, ainult süvendab segasust. Vaatamata näiliselt sarnasele sümptomaatikale, neid kahte saab eristada üks teisest. Meie artikkel aitab Teid selles.

 

Südame probleemide korral, tekkivat vali rinnus inimesed kirjeldavad kui ängistavat, suruvat ja põletavat. Valu lokaliseerub keset rindkeret, rinnaku taga, võib kiirguda vasakusse kätte, õlga. Võib kiirguda kaela, hammastesse või lõualuu piirkonda (Joonis 1.)  On esinenud juhtumeid, kus südameinfarkti saanud inimene kaebas valu kiirgumist selga, abaluude vahele. Valu kestab rohkem kui 5 minutit, ning esialgu ei mõjuta hingamissagedust. Nahk võib kattuda külma ja kleepuva higiga, võib tekkida iiveldus ja oksendamine. Südameataki tipus inimene tunneb surmahirmu. Üldjuhul, hingeldamist sellel perioodil ei teki, küll aga haige võib kaevata õhupuuduse üle.  Kui Teil või Teie lähedastel ilmnevad sellised sümptomid ning kestavad rohkem kui 5 minutit, kutsuge koheselt kiirabi. Kiirabi meedikud teostavad esmaseid uuringuid,  teevad elektrokardiogrammi, ning vajadusel, viivad kiiresti lähimasse haiglasse.

 

 

Joonis 1. Suruva, pigistava  iseloomuga kiirguv valu.

 

Vastupidiselt levinud arvamusele, paanikahoog võib tekkida vägagi rahulikes, hargipäevastes olukordades. Paanikahoo sümptomaatika saavutab oma tipu tavaliselt 10 minuti pärast.

Paanikahoos inimene tunneb seletamatut ärevust, hakkab hingeldama. Valu lokaliseerub rinnaku piirkonnas ning on hootilise iseloomuga, tuleb ja läheb. Tekivad surinad ja tuimsus jalgades, kätes (Joonis 2.)  Paanikahoo ajal inimesed kipuvad kogema irratsionaalseid hirme, kardetakse lämbuda või hulluks minna. Tihedaks kaebuseks on minestustunne ja pearinglus. Väga tihti tekib südame kloppimise tunne, “klopm kurgus” tunne, sõrmed ja lõualuu võivad kippuda krampi. Paanikahoog möödub tavaliselt spontaanselt mõne aja möödudes, vajab perearsti konsultatsiooni, võimalik, et Teid suunatakse edasi psühholoogile.

 

 

Joonis 2. Surinad jäsemetes, valu rinnaku taga.

 

Kui Te ei tee vahet, kas Teid tabas südameatakk või paanikahoog, on õigem pöörduda arsti poole, mitte aga jääda ootele.  Südameinfarkti puhul ootamine võib lõppeda surmaga.

Ravimata ning tähelepanuta paanikahood kipivad sagenema. Õigeaegne uurimine spetsialisti juures parandab Teie elukvaliteeti ning kestvust. Olge terved!

 

 

TervishoiuAkadeemia lektorid.

Pildimaterjal: shutterstock

21. apr. 2016

 

Mis ohustab inimest kõige enam tulekahju korral? Tulekahjus lõksu jäänud ohvrite surm vingugaasimürgistustest on kaks korda tõenäosem, kui surm termiliste põletuste tagajärjel. Harva leitakse ohvreid põlenud ruumis, sagedamini selle lähedal, eemal, seal, kus neid oli tabanud raske ja mürgine suits. Suits on segatud kuuma auruga ja põhjustab hüpoksiat, see kahjustab hingamisteede kõiki osi.

12. juuli 2015

Kallid lugejad!

Seoses rannahooaja avamisega ning viimasel ajal vees juhtunud õnnetustega, näeme põhjust rääkida veel kord veeohutusest. Pakume lugemiseks intervjuud MTÜ Selts Eesti Vetelpääste juhiga. Gert Teder selgitab kõige sagedamini tekkivaid probleeme rannas ja vees ning juhib tähelepanu veeohutusele.      

OÜ Tervishoiu Akadeemia koos Eesti Vetelpääste Seltsiga soovivad teile ilusat ja OHUTUD suve!

6. apr. 2015

Mumps ehk epideemiline parotiit on viiruslik nakkushaigus, ehk siis mumpsiviiruse poolt tekitatav kiiresti ja laialdaselt leviv kõrvasüljenäärmepõletik. Haigus algab paaripäevase palavikuga koos peavalu ja lihasvaludega, millele järgneb süljenäärmete paistetus ühe- või mõlemapoolselt (paistetus esineb ainult pooltel haigestunutest).

Mumpsi inkubatsiooniaeg (ehk ajavahemik nakatumise ja haiguse tunnuste tekkimise vahel) on 12-25 päeva, tavaliselt 16-18 päeva. Mumpsihaige on nakkusohtlik juba enne süljenäärmete turset ja kuni viis päeva peale turse teket. Siit ka soovitus isoleerida haige viieks päevaks tervetest.

Mumps levib haige inimese sülje ja tatiga köhimise, aevastamise, aga ka rääkimise ajal. Samuti võib haigestuda kasutades haigega ühiseid esemeid, joogitopse/sööginõusid; viirus levib siis käte kaudu: mumpsihaige katsub asju, mida seejärel puudutab (veel) terve inimene, kes saastunud asjade katsumise järgselt puudutab oma nina või suud.

Haiguse tuntuim sümptom on kõrvasüljenäärmepõletikust tingitud turse näo alumisel osal kõrva alumise osa ees ja all ning kaelal. Tursunud näärme kohal on nahk pinges ja katsudes on turses koht taignataoline. Mälumine ja neelamine võib olla turse tõttu takistatud. Turse püsib 7-10 päeva.

Mumps
Paranemine toimub ühe-kahe nädalaga. Mumpsi põdemise järgselt võivad tekkida tüsistused: kuulmiskahjustus, orhiit (munandipõletik), mis mõnikord viib fertiilsusprobleemini; ajupõletik, ajukelmepõletik, munasarjapõletik ja rinnanäärmepõletik.
Pärast põdemist kujuneb välja immuunsus. Korduva haigestumise korral on vajalik saada laboratoorne kinnitus. Spetsiifilised IgM antikehad tekivad esimesel haigusnädalal, saavutades kõrgeima taseme 2.–4. nädalaks. IgM antikehade leid kinnitab mumpsi diagnoosi.
Spetsiifilist ravi mumpsiviiruse vastu ei ole. Ka mumpsi võib läbi põdeda ise seda teadmata (sümptomiteta). Samas võib mumpsi kõige iseloomulikum tunnus (kõrva ees ja all olev turse) esineda ka muude haiguste korral.
Enne vaktsineerimist oli mumps päris tavaline haigus laste hulgas. Mumpsi vastu vaktsineerimine toimub 1. ja 13.eluaastal leetrite-mumpsi-punetiste kompleksvaktsiiniga.

Mumpsi (ja teiste sarnase levikuteega haiguste) levikut saab vähendada mitmel moel: pestes tihti ja hästi seebiga käsi, õpetades ka lapsi korralikult käsi pesema, mitte kasutades ühiseid toidunõusid, puhastades tihti sageli puudutatavaid asju nagu lastemänguasjad, ukselingid jne vee ja seebiga, vältides haigena kokkupuudet teiste inimestega, pannes ühekordse taskuräti aevastamisel ja köhimisel suu ja nina ette (ja visates seejärel ka taskuräti minema); kui pole taskurätti, millesse köhida, siis köhides tuleks suu ja nina katta varukaga, mitte peopesaga, et mitte käega asju katsudes nakkust edasi kanda.

Kasutatud allikad:
http://www.cdc.gov/mumps/clinical/qa-disease.html Page last updated: January 12, 2015
http://theroadtoready.com/nhl-players-face-infertility-mumps/
http://www.wksu.org (Kent State University)

15. märts 2015

Punetised on kergekujuline viiruslik lööbe ja palavikuga kulgev nakkushaigus. Haigust on kirjeldatud ka kui „kolme-päeva leetreid“, viidates sellega sarnasusele leetritega, kuid leetritest lühemale kestusele.

Sümptomiteks on 2-3 päeva püsiv hele punane tihedalt väiksetäpiline lööve, mis algab näolt ja levib üle keha ning väike palavik. Vanematel lastel ja täiskasvanutel võivad esineda ka külmetuse sarnased sümptomid ning suurenenud kaela- ja kuklalümfisõlmed (katsudes nagu herneterad). Ka liigesed võivad valutada, eriti noortel naistel.

Haigustekitaja levib inimeselt inimesele köhimise ja aevastamise käigus. Umbes pooltel inimestel, kel on punetised, sümptomid puuduvad ehk siis punetised põetakse läbi ise seda teadmata.

Haigust saab ära hoida vaktsineerides. Punetiste vastu vaktsineeritakse lapsi leetrite-mumpsi-punetiste kompeksvaktsiiniga. Punetiste ohtlikkus seisneb haiguse toimes lootele, kui haigust põeb rase naine. Sünnidefektideks on kurtus, katarakt (silmahaigus), südamedefektid, vaimne alaareng, maksa ja põrna kahjustus.

Punetiste vastu immuniseerimise põhieesmärk ongi kaasasündinud punetiste ennetamine.

Hea vaktsineerimishõlmatuse tõttu (95%) on punetised peaaegu kadunud.  Kui vaktsineerimishõlmatus langeb, muutub rasedusaegse kahjustuse teke taas võimalikuks.

Diagnostikaks kasutatakse Rubella viiruse IgM antikehade määramist vereseerumist. Antikehad tekivad varakult haigestumise alguses ning nende tase on maksimaalne 7.–10. päeval peale lööbe teket ning nad on määratavad 4-5 nädala jooksul.

IgG antikehad, mis samuti tekivad, on määratavad kogu elu jooksul ning sellega on enamasti võimalik tuvastada punetiste eelnev läbipõdemine vaktsineerimata inimestel.

punetised

Punetiste lööve kõhul: peenetäpiline heledam punane tihe lööve (täpid ja laigukesed)

 

punetised1

Punetiste lööve seljal. Lööve on sarnane leetrite lööbele. Ainult lööbe pildi või kirjelduse järgi ei saa kahjuks haigust täpselt diagnoosida.

Kasutatud materjalid:

http://www.cdc.gov/rubella/index.html Page last reviewed: April 29, 2011

http://quoteko.com/red-spots.html

3. märts 2015

Leetrid on äge hingamisteede haigus, mille tekitajaks on Morbilli-nimeline viirus.

Haigusele on iseloomulik kõrge palavik (40 kraadi) koos halva enesetundega, valusa kurgu, köha, nohu ja konjunktiviidiga (silma sidekesta põletik, sümptomiks punased vesitsevad simad), Kopliki laigud (seletus piltide juures) põskede sisepinnal limaskestal (tekivad enamasti teisel haiguspäeval, juba enne nahalöövet) ja nende sümptomite tekkimise järgselt ka leetritele omane lööve.

Leetrite puhul esinev lööve on makulopapuloosne – punased laigukesed koos pisikeste punnidega. Lööbe laigukesed võivad ühineda ja siis tekivad suuremad suhteliselt ühtlased punetavad pinnad. Lööve tekib tavaliselt 14 päeva peale nakatumist (haigestumise 3-5 päeval), kuid peiteperiood võib olla ka veidi laiem – 7-21 päeva. Lööve algab peast ja liigub allapoole. Paari päeva pärast hakkab lööve kahvatuma ja ka palavik langeb.

Leetrihaiged on nakkusohtlikud 4 päeva enne ja 4 päeva pärast lööbe tekkimist. Kontagioossus on 90%, s.t. et 90 inimest sajast nakatuks, kui on kokku puutunud haigega.

Tavalised leetrite tüsistused on keskkõrvapõletik, hingamisteede erinevad põletikud ja kõhulahtisus. Mõnikord on haiguskulg niivõrd raske, et haige vajab hospitaliseerimist.  Ohtlikeks tüsistusteks on nt entsefaliit ja kopsupõletik. Leetritesse võib surra. Tüsistused on sagedasemad täiskasvanutel ja väikelastel.

Kolmel inimesel 10-st võivad tekkida tüsistused nagu kopsupõletik, kõrvapõletik või kõhulahtisus. Üks kümnest inimesest saab kõrvapõletiku, mis aga võib kaasa tuua kuulmiskahjustuse. Vähem kui üks kümnest saab kõhulahtisuse. Üks 20-st saab tõsise tüsistuse kopsupõletiku näol, mis on ka tavalisim surma põhjus. Üks tuhandest saab entsefaliidi, mille tagajärjel võib laps kurdiks jääda või tekkida vaimupuue, 1-2 sureb entsefaliidi tõttu.

Vaktsineerimata inimestel kulgeb haigus raskemal kujul.  Leetrite riskigruppi kuuluvad alla viie aastased lapsed, üle 20-aastased inimesed, rasedad,  nõrgema immuunsüsteemiga inimesed (leukeemia-põdejad, HIV-ga inimesed). Leetreid saab ära hoida lastes end vaktsineerida leetrite-mumpsi-punetiste kompleksvaktsiiniga. Juba üks doos hoiab leetrid ära 93%-se tõenäosusega. Vaktsineerimine koosneb kahest doosist, esimene 1 aasta vanuselt ning kordussüst tehakse 13 aasta vanuselt.

Haigus diagnoositakse leetritele iseloomulike sümptomite alusel (Kopliki laigud, leetrite lööve); epidemioloogiliste andmete alusel (on olnud kokkupuude leetritega haigega, ning peiteaeg kokkupuutest haigestumiseni on leetritele omane); samuti on vereanalüüsiga võimalik tuvastada spetsiifilised IgM-antikehad alates  4-5-st päevast pärast lööbe teket.

Leetrite viirus püsib pindadel ja õhus veel kaks tundi peale haige lahkumist ruumist; siit tulenevad ka soovitused leetrite leviku piiramiseks:  nakkusohtlikul perioodil tuleb vältida külastusi leetrihaige juurde; nakkushaigega kokkupuutunutel pesta tavalisest tihedamini käsi, et nakkust mitte levitada; ja muidugi leetrihaige ise püsib ühes kohas, mitte ei reisi ringi (kuigi see on vähetõenäoline, sest enamasti on enesetunne väga halb ning pole tahtmistki voodist välja kuhugi minna).

leetrid

Kopliki laigud: suu sees põskede limaskestal asuvad valged täpid või laigukesed, mille ümber on tihti punetus. Kopliki laigud tekivad juba enne leetrite löövet.

leetrid1

Leetritele omane lööve lapse kehal: punased täpid ja laigukesed, mis võivad ka omavahel ühineda (laatuda) ja moodustada ühtlase punetava pinna.  Leetrite lööve on sarnane punetiste lööbele; punetiste lööve on kahvatum punane, peenetäpilisem, kaob kiiremini ning on ühtlasem (aga vaevalt et kodus on kaks haiget, üks leetrite, teine punetistega, kelle löövet omavahel võrrelda). Ainult lööbe pildi või kirjelduse järgi ei saa alati täpset diagnoosi panna!

leetrid2

Tunnuspildi allikas: http://www.shutterstock.com/s/measles/search.html

Kasutatud materjalid:

http://www.cdc.gov/measles/about/index.html

Page last updated: November 3, 2014

16. veebr. 2015

Haigus on nimetuse saanud sarlak-punasest lööbest, mis on omane sellele haigusele. Põhilisteks haiguse tunnusteks on väga valulik punane kurk ja iseloomulik lööve. Sarlakite tüsistused on ohtlikumad kui haigus ise, seetõttu vajab haigus kohest ravi.

Sarlakite tekitajaks on bakter A-grupi streptokokkide hulgast. A-grupi streptokokke leidub inimese kurgus ja nahal, ning nad põhjustavad erinevaid haigusi, alates neelupõletikust nahapõletiku impetiigoni, aga ka eluohtlike haigestumisi. Bakteriaalseid nakkusi ehk bakterite poolt esilekutsutud haigusi ravitakse antibakteriaalsete ravimitega, milleks on antibiootikumid. Antibiootikumid ei toimi viirustele ega seentele. Antibiootikumide ilmasjata kasutamine on muutnud mitmed bakterid antibiootikumidele resistenseks.

Sarlakite antibiootikum-raviga on ära hoitav enamik tüsistusi; ravi tõttu kaovad ka sümptomid kiiremini, ravi vähendab haiguse edasist levikut teistele. Tüsistused esinevad õnneks harva. A-grupi streptokokknakkuse rasketeks tüsistusteks võivad olla reuma, glomerulonefriit, neeluabstsess.

Sarlakeid põhjustav A-grupi streptokokk elab ninas ja neelus; levib piisknakkuse teel, ehk siis köhimise ja aevastamisel väljunud piiskade kaudu. Ka siis, kui puudutada esemeid, millele on sattunud piisad ja seejärel katsuda oma nina, suud või silmi, võib jääda samuti haigeks.

Sarlakite tunnusteks on

  • väga punane kurk ja kurgumandlid, punane ja näsaline nn „maasikakeel“ (kui keel on katuga kaetud, siis on ta valge ja näsaline), väga valus neelamine, valkjas katt keelel või neelu tagaseinal
  • punane lööve, mis on katsudes liivapaberi sarnane; tugev punetus kaenlaaukudes, küünarlohkudes ja kubemevoltides. Alul on lööve nagu väikesed täpid, siis nagu väga väikesed punnid punetaval nahal. Löövet on palju, kaugemalt vaadates jätab mitte täpilise, vaid punetava mulje. Tihti esineb punetava näo foonil kahvatu ala suu ümber
  • palavik 38,5 kraadi, paistes lümfisõlmed, peavalu, kehavalu, iiveldus, oksendamine – mittespetsiifilised tunnused

Sarlakid võivad esineda igas eas, kuid sagedamini vanuses 5-12 aastat.

Haigus algab tavaliselt palaviku ja kurguvaluga. Umbes kahe päeva pärast tekib lööve (aga võib tekkida ka enne neeluvalu ja palavikku ning ka kuni 7 päeva peale haigestumist). Lööve algab tavaliselt kaelalt ja levib siis üle keha. Nädala pärast hakkab lööve kahvatuma. Võib esineda naha mahakoorumist sõrmedelt ja varvastelt.

Punetav ja valus kurk on omane mitmetele erinevatele haigustele. Strep A kiirtestiga on võimalik kiiresti eristada A-grupi streptokoki poolt põhjustatud kurgupõletikku nt viiruslikest kurgupõletikest, mis ei vaja antibiootikumravi. Strep A test on ette nähtud streptokokk A antigeeni kvalitatiivseks hindamiseks kurgukaapest.

Vaktsiini sarlakitele pole. Nakatumist saab ära hoida tihti käsi pestes ja mitte kasutades haigega ühiseid esemeid (joogiklaasid, lusikad, käterätid, ühine voodipesu, jne). Iga  kurguvaluga inimene peab ka ise tihti käsi pesema, et mitte levitada nakkust. Köhimisel ja aevastamisel tuleb suu katta, aga mitte käega, vaid ühekordse taskuratiga, mis tuleb seejärel ära visata. Kui katta suu käega, siis tuleb käed seejärel ära pesta, et mitte levitada nakkust esemetele, kust teised saaksid nakkuse.

sarlakid

Katuga kaetud ja näsaline “maasikakeel”

sarlakid1

Tüüpiline lööve sarlakite korral. NB! Kahjuks pole lööve alati tüüpiline, vaid võib olla erinev pildil olevast.

sarlakid2

Punetavad põsed ja valge ala suu ümber.

http://www.cdc.gov/Features/ScarletFever/ Page last updated: January 6, 2014

30. jaan. 2015

Tuulerõugete tekitajaks on viirus Varicella zoster. Haigus on kõrge kontagioossusega ehk siis väga nakkav. Haigus levib õhu kaudu aevastamise ja köhimise teel, samuti mõnikord tuulerõugevilli vedeliku kaudu. Kergesti nakatuvad kõik need, kes pole tuulerõugeid põdenud ning need, kes pole vaktsineeritud.  Tuulerõugetesse võib nakatuda nende inimeste kaudu, kes põevad vöötohatist (neil on ühine tekitaja – Varicella zoster).

Tavaliselt kestavad tuulerõuged 5-10 päeva. Klassikaliseks tunnuseks on vesivillid (vee-taolise sisaldisega villid), mis sügelevad kõvasti ja kuivades kattuvad umbes nädalaga koorikuga. Tavaliselt tekib alul lööve näole, rinnale ja seljale, seejärel levib üle keha; lööve võib tekkida pähe, suu sisse, silmalaugudele ja genitaalpiirkonda. Enne vesivilli teket tekib samale kohale väike laiguke/täpike, seejärel väike punn, mis areneb vesivilliks, mis omakorda lõpuks kuivades kattub koorikuga. Haiguse ajal võivad nahal esineda korraga kõik villi erinevad staadiumid –  täpid/laigukesed, punnid, vesivillid ja koorikud. Löövet võib olla vähe (paar villi), aga ka väga palju üle kogu keha. Haigus algab paar päeva enne villide teket kõrge palavikuga, peavaluga ja väsimusega. Tuulerõugetega haige on olnud nakkusohtlik paar päeva enne vesivillide teket ning kuni selle ajani, kui kõik vesivillid on kuivanud ja kaetud koorikutega.

Nakatumine tuulerõugetesse toimub 10 – 21 päeva enne haigestumist kokkupuutel tuulerõuge- või vöötohatise-haigega. Tavaliselt annab tuulerõugete  läbipõdemine eluaegse immuunsuse, kuid siiski mitte alati (korduvat haigestumist esineb harva).

Mõned inimesed põevad tuulerõugeid raskemini ning neil on suurem risk saada tüsistusi; nendeks on imikud, noorukid ja täiskasvanud (tuulerõugete näol on tegemist laste haigusega); rasedad, nõrgema immuunsüsteemiga inimesed (HIV/AIDSiga inimesed, vähihaiged, siirdatud organitega inimesed; pika-ajaliselt kemoteraapiat, steroide või immuunsupressante saavad inimesed).

Parim viis hoiduda nakatumisest on saada vaktsineeritud. Vaktsineerimine ei välista täielikult tuulerõugetesse nakatumist, kuid vaktsineeritu haigestumine on harv. Kui vaktsineeritu siiski nakatub tuulerõugetesse, on haiguse kulg kergem, vähemate villidega, sageli ilma palavikuta; samuti hoiab vaktsineerimine ära enamiku tüsistuste tekke.  Vaktsineerimine koosneb kahest doosist, mis hoiab 98% ulatuses ära tuulerõugete tekke.

Vaktsineerida soovitatakse kindlasti end naistel, kes planeerivad last saada ja pole tuulerõugeid läbi põdenud (raseduse ajal tuulerõugete põdemine kujutab tõsist ohtu arenevale lootele); samuti lapsi, kes kaheteistkümnendaks eluaastaks pole tuulerõugeid läbi põdenud, sest haiguse kulg on nooruki- ja täiskasvanueas raskem kui lapseeas; aga ka alla kaheteist aasta vanuseid, kui on tõenäoline, et tuulerõugeid põetakse raskel kujul (arst teab).

Kui vaktsineerimata inimene on puutunud kokku tuulerõugetega haigega, siis on soovitatav end lasta vaktsineerida 3-5 päeva jooksul; see väldib haigestumist või leevendab oluliselt haiguse raskusastet.

Tuulerõugete läbipõdemine võib olla meelest läinud või ka olnud väheste mitte-märgatud sümptomitega. Uuringud on näidanud, et täiskasvanu-eaks on 95%-l inimestest olemas (vereanalüüsis) tuulerõugeviiruse vastased antikehad, mis tõestavad varasemat viirusega kokkupuudet.

Klassikalised tuulerõuged on kergesti äratuntavad. Arsti poole tuleb aga kindlasti pöörduda siis, kui palavik on üle 39 kraadi, kui palavik kestab 4 päeva ja rohkem, kui haige tunneb end väga halvasti, on väga uimane või on segane, kui esineb raske hingamine, kael on kange, on raskused käimisega, esineb sage oksendamine või tugev köha.

Sagedasemad tüsistused tuulerõugete korral on lastel naha ja pehmete kudede bakteriaalsed põletikud, täiskasvanutel kopsupõletik. Tõsisteks tuulerõugete tüsistusteks on septitseemia, toksilise šoki sündroom, nekrotiseeruv fastsiit, osteomüeliit, septiline artriit, bakteriaalne kopsupõletik jt.

Viirusevastast ravi rakendatakse neil juhtudel, kui esineb suur tõenäosus raskeks haiguse kuluks. Varicella zosteri vastaseks ravimiks on Atsükloviir.

Palaviku alandamiseks ja valu vaigistamiseks saab anda Paratsetamooli; vältida tuleks Aspiriini, sest selle kasutamist tuulerõugetega lastel seostatakse Reye sündroomiga (raske haigus, mis kahjustab maksa ja aju ning võib põhjustada surma).

Nahainfektsiooni ärahoidmiseks tuleb küüned lühikeseks lõigata, et mitte kratsides ville katki teha. Koorikuid ei tasu maha kratsida või ära kiskuda, armid võivad järgi jääda. Villisisu mädaseks muutumine võib viidata antibakteriaalse ravi vajadusele antibiootikumidega. Sügeluse vähendamiseks ja villi kuivatamiseks sobib Calamine lotion (ei ole Eestis eriti tuntud), tsink-loksutis (arst teab) ja tsinksalv.

tuulerõuged1

Üksikud vesivillid nahal

tuulerõuged2

Tuulerõugete korral esinev lööve: väikesed laigud/täpid, punnid, vesivillid ja koorikud

http://www.cdc.gov/chickenpox/index.html Page last updated: November 18, 2014

20. jaan. 2015

     Lapse sündides ei anta lapsega kaasa kasutusjuhendit või manuaali, kust võiks näpuga järge ajades kõigele vastuse leida. Antud artiklite sarjas hakkame käsitlema lastel sageli esinevaid meditsiinilisi seisundeid, mis on vanematele olnud probleemiks ja tõstatanud mitmeid küsimusi. Kõigile küsimustele on tegelikult vastused olemas ja raamatutest/internetist leitavad, kuid ju nad on olnud raskelt mõistetavad või liiga keerulised, et ikka ja jälle esitatakse samu küsimusi. Artiklite koostamisel on kasutatud ainult meditsiinilist ja võimalikult kaasaegset kirjandust. Parema arusaamise huvides on meditsiiniline sõnavara asendatud paremini arusaadava mitte-meditsiinilise, mõnikord ka nö “rahvapärase” sõnavaraga. Tagasiside on oodatud, et saaksime jooksvalt artikleid täiendada.

Esimene haigus millest tahaks rääkida – LÄKAKÖHA

     Läkaköha on Bordetella pertussise nimelise bakteri poolt tekitatav hingamisteede haigus. Haigus on kõrge kontagioossusega ehk väga nakkav. Levib ühelt inimeselt teisele – haige inimese köhimise ja aevastamise ajal vabanevad bakterid hingatakse teise inimese poolt sisse. Läkaköha baktereid võivad levitada ka inimesed, kel puuduvad haiguse tunnused ning kes ise ei pruugi teada, et nad on nakatunud (neid nimetatakse nakkuskandjateks). Haige inimene on väga nakkusohtlik alates haigestumise algusest (kui veel köhahoogusid pole) ja veel kaks-kolm nädalat peale köhahoogude teket. Haigestuda võivad nii lapsed kui ka täiskasvanud.

     Haigestumine toimub tavaliselt 5-10 päeva pärast nakatumist (mõnikord kuni kolme nädala pärast). Haiguse algus on tavalise külmetuse sümptomitega (nohu, köha, väike palavik), kuid siis muutub köha väga tugevaks või tekib köhimine hoogudena. Läkaköha korral on köhahoo ajal raskusi sissehingamisega, kui lõpuks see õnnestub, siis kaasneb sellega kõõksuv heli (siit ka inglise keelne haiguse nimetus „whooping cough“). Kõõksuv õhu sissetõmbamine on rohkem omane lastele kui täiskasvanutele. Selline köhahoog on väga väsitav ja võib esile kutsuda ka oksendamise.

Hear how the cough may sound (http://www.cdc.gov/pertussis/materials/everyone.html#pertussis-sounds)

     Tugevad köhahood võivad jätkuda ja korduda mitmete nädalate vältel (6 – 10 nädalat). Imikutel (alla aastastel lastel) võivad köhahoogude asemel olla hingamises hoopiski pausid; imiku jaoks on läkaköha ohtlik haigus. Mitte igal läkaköha-haigel pole köha hoogudena või kõõksuvat köhajärgset sissehingamist!

     Köhahoogude vahepeal tunneb haige end suhteliselt hästi ja peaaegu tervena. Hood on sagedamini öösiti. Paranemine läkaköhast on aeglane: hood küll harvenevad ja muutuvad kergemaks, kuid võivad jätkuda nädalaid. Köhahood võivad taastekkida veel kuid peale läkaköha algust, kui uuesti külmetutakse ja jäädakse haigeks.

     Vaktsineerimine hoiab ära nakatumise, kuid mitte 100%; siiski on haigus kergem nendel, kes on vaktsineeritud. Eluaegset immuunsust ei teki läkaköha põdemise ega ka vaktsineerimise järgselt ning läkaköha võib elu jooksul põdeda korduvalt. Klassikaline läkaköha esineb kõige sagedamini vaktsineerimata lastel. Vaktsineeritud lastel, imikutel, noorukitel ja täiskasvanutel võib läkaköha kulgeda vähemate sümptomitega, esineda hoopiski pikaajalise köhana või hingamispausidena (imikutel).

     Tüsistused (kopsude ja aju kahjustused) võivad olla rasked, mõnikord eluohtlikud, seetõttu tasub vaktsineerida, eriti väikelapsi. Suuremate laste ja täiskasvanute tüsistused on sageli tingitud tugevast köhast endast, nendeks on nt roidemurrud või teadvusekaotus.

     Läkaköha diagnoosimine võib olla raskendatud, sest sarnast haiguspilti võivad anda ka teised hingamisteede haigused. Laboratoorselt saab läkaköha diagnoosida Bordetella pertussise DNA analüüsiga ninakaapest haiguse alguses; samuti saab verest määrata läkaköha spetsiifilisi antikehi, mis tekivad 2–4 nädalaga. Antikehad tekivad nii läkaköha infektsiooni kui ka läkaköha vaktsineerimise järgselt.

http://www.cdc.gov/pertussis/ Page last updated: December 1, 2014

http://primarychildrenshospitalblog.org/2012/07/17/its-not-normal-to-be-coughing/ Pildi allikas

9. dets. 2014

Vigastuseks või traumaks nimetatakse välisfaktorite (mehaanilised, füüsilised, keemilised, elektrilised jt) mõju organismile, mis kahjustab selle terviklikkust, lõhub ehitust kudede tasandil ja muudab normaalsete füsioloogiliste protsesside toimimist.

Kui võrrelda sporditraumasid omavahel, siis kõige tihedamini tekivad alajäsemete traumad. Nende hulgas langeb suurim vigastuste arv põlve- ja hüppeliigestele. Sportvõimlemises tekivad tihedamini õlavöö- ja ülajäseme traumad – 70% kõikest traumadest. Alajäsemete vigastused on sagedamini kergejõustikus, sportmängudes, suusaspordis – kõigist vigastustest moodustavad need 66%. Pea ja näo traumasid on poksis- 65% . Ülajäseme vigastustest on sõrme- ja randmevigastusi võrkpallis, käsipallis ja korvpallis 80%. Tennises küünarnuki vigastusi – 70%. Kogu traumadest moodustavad põlve ja hüppeliigese probleemid jalgpallis ja võrkpallis näiteks 48%. Kõikidest sporditraumadest tekivad kõige sagedamini keskmise raskusega traumad.

Sporditraumad klassifitseeritakse raskusaste järgi:

sport1

I – kerge trauma – traumad ei tekita olulisi muutusi organismis ja ei too kaasa sportimis- või töövõimetust. Raviperiood on kuni 10 päeva.

II – keskmise raskusega trauma – traumad, mis tekitavad organismile selgeid muudatusi, mis toovad kaasa 10-30-päevase töö- või sportimisvõimetuse.

III – raske trauma – traumad, mis põhjustavad järsult väljendunud tervisehäireid. Sportlase töövõimetuse aeg on üle 30 päeva.

Kõikide spordivigastuste osas tekib enim lihaste ja sidemete vigastusi raskejõustikus, kergejõustikus ja võimlemises. Sidemete venitused ja rebendid on sagedased maadluses, kergejõustikus, sportmängudes ja poksis. Luumurde saadakse tihedamini hokis, poksis, mäesuusatamises ning jalgpallis. Haavad ja nihestused tekivad sagedamini jalgrattaspordis ning uisutamises.

Sageli kurdavad tervisesportlased (jõusaalis käijad, tantsijad, korvpallurid, jooksjad jt.) valutavate põlvede üle. Põlvevalu võib tekkida kahel põhjusel – trauma või kestev ülekoormus põlvedele treeningul. Trauma korral kujunevad vigastuse sümptomid välja kohe või paari päeva jooksul peale traumat.

sport2

Ülekoormussündroomi korral ilmnevad sümptomid alguses väga tagasihoidlikult (vähene valu või turse liigeses või seda ümbritsevates kudedes peale treeningut). Alguses ei pruugi valu treenimist segada. Ajapikku sümptomid süvenevad, ülekoormuse algstaadiumis ilmnevad sümptomid peale treeningut, hiljem juba treeningu ajal. Kroonilistel juhtudel kujuneb välja tõsine ülekoormussündroom, mistõttu tuleb treenimine katkestada.

Treeningutega alustamisel tuleb arvestada, et on olemas rida faktoreid, mis mõjutavad liigeseid üldse.

  1. Vahel alustades treeninguid peale pikka pausi, peab arvestama, et liigesekõhre struktuur on muutumas ja mitte kõik spordialad ei pruugi enam sobida (jooksmine ja kiirust nõudvad pallimängud nagu korvpall, võrkpall, jalgpall jt – põhjustavad suuri koormusi eelkõige põlveliigestele). Lihtsam on neil, kes kogu elu on spordiga tegelenud, organism on koormustega harjunud, aga ka siin tuleb arvestada, et need koormused, millega harjutati nooruses, ei ole enam sobilikud vanemas eas.
  2. Teine oluline faktor on normist suurem kehakaal kombineeritud liigeseid koormava spordialaga (jooksmine, kükid kangiga turjal, pallimängud jne.). Siin paneks südamele neile, kes alustavad aktiivselt kaalulangetamisega ja tahavad ruttu vormi saada.
  3. Kolmandaks põhjuseks põlvevalu tekkimisele on vale treeningu tehnika ja valed jalanõud.

Ägeda trauma korral tekib põlveliigeses või seda ümbritsevates kõõlustes ja lihastes algselt valu, turse, verevalum ja vastavalt traumamehhanismile kergemal juhul kudede põrutus või venitus, raskemal juhul rebend või luumurd. Liigesesisese vigastuse korral võib tekkida 24t jooksul nn veriliiges, mis näitab, et tegemist on tõsise traumaga, mis vajab kindlasti arstlikku läbivaatust, uuringuid ja vastavat spetsiifilist ravi.

Soovitused

  • Tervist edendavatel, mitte kahjustavatel põhimõtetel, tuleks optimeerida treeningukoormust, vältida füüsilist ja emotsionaalset ülepinget, järgida sportliku ja tervisliku eluviisi ning toituda tasakaalustatult.
  • Enne treeningutega alustamist tuleks läbi mõelda, milline spordiala Teile sobib, milline on Teie koormustaluvus, püstitada reaalsed eesmärgid.
  • Küsige nõu treenerilt, kes õpetab selgeks õige tehnika ja koostab vajadusel treeningplaani, et ohutult jõuda soovitud eesmärkideni.

 

 

Kasulikku lugemist Tervishoiu Akadeemia blogist:

  • Seljavalu
  • Liigeste vigastused
  • Toitumine

Artiklid treeningust: http://www.fitness.ee/artiklid/treening

Kasutatud allikad

 

Stop sports injuries

http://www.stopsportsinjuries.org/

 

Spordimeditsiinikeskus Vomax

 

Piltide kasutatud allikad: Sports traumas